“Sadakond aastat,” annab kiviaiameister Tiit Juulik (33) vanuseks talukohta palistavale kiviaiale, mis ümbertegemist ootab. Vana, kümnete meetrite pikkuselt ümber talukoha looklev kiviaed meenutab rohkem kividest valli, uus aed pigem müüri.

Vastupidi suuremale osale Mandri-Eestile leidub Saaremaal kiviaedu sadade kilomeetrite kaupa. Need ümbritsevad talukohti, kunagisi karja- ja põllumaid. Laiuvad ka seal, kus majapidamisi või karjamaid enam ei ole. Vanad aiad on peitunud kadakatesse või peale kasvanud metsatukka. Puud kasvavad vahel suisa aiast läbi. Majade ümber on piirded korralikumalt laotud, põllu­veeres rohkem lihtsalt kuhjatud.

Kuskile oli ju kunagi vaja need kivid panna, mis justkui võluväel põldudelt igal aastal välja tulid.

Kuskile oli ju kunagi vaja need kivid panna, mis justkui võluväel põldudelt igal aastal välja tulid. Talumees tegi põllu puhtaks, ehitas jupi aeda, ja järgmisel aastal oli põld samasugune, kui mitte hullem. Jälle tuli aeda juurde teha. Omamoodi ajalooline dokument sellest, kus ja milline oli kunagi elu.

Aeda lappiv meister Tiit teadis juba 14aastaselt, et tema tööks saab kivide kokkuseadmine aiaks. Lääne-Saaremaalt mereäärsest Karala külast pärit poiss puutus tulevase ametiga kokku tänu ema Kajale, kellest sai iseõppijana küla kiviaiameister.

Ajalooliselt on kiviaia meisterdamine olnud naistele kontimööda töö. Mehed tassisid kive ette ja panid suuremad paika ning naised lappisid. Juulikute pereski oli perepoegade töö emale aina kive ette vedada. Polnud vist väga meeldiv tegevus, sest vennad kiviaedade juurde pidama ei jäänud. Tiit püsis. Kivide vedamisest sai ajapikku aedade lappimine. Kooliajal teenis ta suviti sellega juba taskuraha ja nüüd on meister valmis.

Meister valib pilguga kivi­hunnikust sadade sarnaste seast välja just selle kivi, mida tal on vaja aeda panna. Kas siis lapiku, ümara, kandilise. Suure või väikse. Kui vaja, lööb kivi vastu teist katki, õigesse mõõtu. Ei mingit sättimist. Lihtsalt võtab, paneb ja aed seisab koos.

Aeda ehitab Tiit nii, et jala teeb suurtest raudkividest, seejärel laob seinad peamiselt paekivist ja aia sisu tuleb igat sorti kividest. Võib teha ka ainult pae- või raudkivist aedu, kuid selline mitmest materjalist tegemine passib Tiidule kõige rohkem ja see on ka tema kodukandile omasem. Lääne-Saaremaal on maapind kole paene, üle­jäänud Saaremaal leidub rohkem põllu­kive.

Tiit haarab maast järjekordse suure kivi ja tassib selle nagu muuseas mõne meetri kaugusele aia juurde ning sätib paika. “Sirge seljaga ja jalgadega tuleb tõsta,” kõlab selgitus, kuidas ennast vigastamata selliseid mürakaid liigutada. “Teengi siin kaheksa tundi jõusaalitreeningut,” naerab Tiit, et sellise töö kõrvalt pole vaja trennis käia.

Tõstmise ja kivide paika sättimisega tuleb olla ette­vaatlik. Kõige ohtlikum ongi see, kui sõrm või varvas kuskile vahele jääb, ja eks seda ole temalgi juhtunud.

Kiviaia lappimine ei nõua Tiidu sõnul muud kui oskust ja pealehakkamist. Suurt ja uhket varustust pole vaja. Vaid korralikke tööriideid, mõõdulinti ja vahel ka kangi. Kui aiale vundamendi süvendit ette teha, siis labidat ka. Aega on samuti vaja, sest see pole töö, mida kiiresti teha saaks.

“Higiseks ei tohi minna,” selgitab Tiit, milline on tema tempo mõõt. Oktoobrikuu vilu tuule käes töötades võib higistamine tervisele saatuslikuks saada. Ilmateadet jälgida on Tiidu sõnul ülioluline. Hooajaline on see töö niigi, talvel külmaga teha ei saa. Aga ega kevadest sügiseni ikka päris iga ilmaga kiviaeda ei lapi. Proovi sa paduvihmas libedaid kive sikutada.

Tiidu-suguse meistri käe alt tuleb päevas mõned meetrid kiviaeda. Kokku on ta enda sõnul lappinud kahe ja poole kilomeetri jagu kiviaedu. Seda on umbes nii palju, et kui Tallinnas Russalka juurest minema hakata, ulatuks see peaaegu Pirita purjespordikeskuseni. Tartlaste skaalal lookleksid Tiidu aiad Emajõe ääres Sõpruse sillast Kroonuaia sillani välja.

Ilmateadet jälgida on Tiidu sõnul ülioluline. Hooajaline on see töö niigi, talvel külmaga teha ei saa.

Ühtäkki katkestab aia lappimise Tiidule rinnuni ulatuv raudkivi, mis seisab kursil täpselt ees. Meister mõtleb ja arvab, et selle kivi peaks ikkagi pikali saama. Jääb teine küll veidi aiast välja ulatuma, aga ongi huvitavam. Tundub, nagu kivi liigutamiseks läheks vaja mitme mehe jõudu, aga tegelikult piisab vaid kangist ja Tiidu oskustest. Kangiga veidi ühelt poolt, veidi teiselt poolt ja suur kivi ongi täpselt omal kohal. Tiit ei mäletagi, et oleks suuremate kividega maadeldes kunagi alla jäänud.

Igal kiviaiameistril on oma käekiri. Mööda ilma ringi sõites kipub Tiit ikka kiviaedu vaatama. Pigem ikka kriitilise pilguga, mida tema oleks teinud teistmoodi. Muheledes märgib, et kui ta nüüd ema tehtud aedu vaatab, siis tundub nagu natuke lohakas töö. Tema teeks korralikumalt.

Enda sõnul pole tal ükski aed veel ümber kukkunud ega keegi tellijatest aia ümbertegemist nõudnud. Lappimas on ta käinud ka Mandri-Eestis ja Soomes. Ette tuleb nii vanade aedade taastamist kui ka uute tegemist. Mida aeg edasi, seda keerulisemaks just uute aedade tegemine läheb. Elu muutumine ajas annab siingi märku. Pole enam kive. Põldusid nii palju ei harita, ajalooliselt nendele kokku kuhjatud kiviraunad on kultuurimälestised, mida jällegi kasutada ei tohi. Sestap tulebki kive karjääridest murda ja juurde osta.

“Ega see paha tunne pole,” muheleb Tiit küsimuse peale, mis tunne on teha oma kätega midagi traditsioonilist, mis on loodud kestma. See teadmine tiksub tal kuklas, kui ta järjekordse kivi aeda paneb.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid