Eva Luigas: oma vea tunnistamine paistab maailma hirmsaima asjana. Pole siis ime, et hambad ristis vana joru edasi ajad

Eesti Naise kolumnist Eva Luigas mõtiskleb aastatega kogutud tarkusest mitte tormata igasse sõnalahingusse ja jätta mässamine noorte pärusmaaks. Vahel on rääkijatest olulisemad hoopis vaikijad.

Mul on novembri lõpus sünnipäev ja see on ainus aeg aastast, kui ma oma vanuse peale mõtlen. Jälle aasta möödas, jälle sama üllatus, et kuidas see vananemine nii ruttu käib. Õega just arutasime, et neljakümnendad võiksid kesta igavesti, sest siis oli kuidagi eriti tore olla. Mõistus oli siis kohale jõudnud, kortsud, kuumahood ja ülekilod polnud veel tulema hakanud. Sedasama räägivad paljud teisedki, et päris kahekümnene ei tahaks enam olla, sest elukogemust nappis ning seetõttu sai tehtud päris palju rumalusi. Eks tegin minagi ja paljud need olukorrad on mul üsnagi selgelt meeles. Ühelt poolt needus, sest mõned eluseigad on üsnagi häbi­väärsed, teisalt suudan positiivse inimesena mäletamisest rõõmugi tunda – järelikult aju ikka veel funktsioneerib!

Kõige kibedamad mälestused on mul sõnalahingutest, mis käest ära läksid. Mullegi meeldis noorena kirglikult kõiksugu “pühade ürituste” eest seista, olla mässava grupi liige...