Näiteks kaneelisaiakesed, millest Lia Virkus sellessamas ajakirjas kirjutab, ja mida on – nagu selgub! – suisa mitmel-setmel erineval moel võimalik küpsetada. Pole midagi taevalikumat kui kaneelisai, mis otse ahjust taldrikule käterätiku alla maandub, seal kümmekond minutit jahtub ning seejärel kõhtu vupsab. Peamiselt muidugi selleks, et järgmisele teed teha. Ja järgmisele. Ja järgmisele. Ning siit saavad alguse mured, mida kaneelisai põhjustab.

Teadmatus on õndsus ja minu lapse­põlves, mil sõna “gluteen” polnud veel olemaski, vaadati kaneelisaiast keeldujat pigem hämminguga. Tänapäeval on asi täpselt vastupidi: pistad terviseteadlikus seltskonnas kolm kaneelisaia kinni ja ajaloo ilgeimad sõnad ei lase end kaua oodata: rasvumine, liigkilod, ülekaalulisus, vererõhk, südamehaigused, infarkt, äkksurm. Kaneelisaiast on saanud tont, millega uinumast tõrkuvaid lapsi hirmutada: “Kui sa kohe magama ei jää, surub issi sulle kuus saia sisse!”