Igaüks meist võiks mingil perioodil elus tunda: minu aeg on käes. Ja parem, kui see oleks just praegu ega jääks mitmekümne aasta tagusesse ulma. Teadvustatuna ja mõnuga selles tundes osaledes on see hulga magusam kui mälestus minevikust.

Raadiohääl Heimar Lenk räägib usutluses Madis Jürgenile, kuidas ta naudib omaette elamist, jagades seda mõnel päeval sõbranna Hellega. Äge, kuidas 75aastaselt on elu täpselt õiges kohas! Saab nautida nii Elvist kui ka šampanjat – elul on hoogu.

Veel loen ajakirjast ühest erilisest suhtest. Kas sellist mõistmist, huumorit ja hoolt on üleüldse võimalik kogeda – nuta või naera! Räägin rubriigi “Elamise kunst” seekordsest kangelasest Dagmar Reinoldist, kes mõistab linde paremini kui enamik meist. “Tihti juhtub, et kui lind murrab tiiva, murdub ka tema vaim – kuid Tiit oli teisest puust.” Jutt on musträstast. Kuigi Tiit oli edaspidi jalamees, oli temas kõhklematu ind elus osaleda, ka vabaduses, mitte puuris. Murtud tiivaga lind ei murdunud.

Nagu ka praegu viiekuine Maik Johan, kes sündides ei kaalunud isegi kilo. “Elasime tegelikult päeva, ei – tunni kaupa,” ütleb ema Merje. Nii ongi. Elus on aegu, mil ka üks tund on aastapikkune.

Kuidas aga rasketel aegadel teha samm sammu järel, et elu läheks edasi, kuigi iga sekund on katastroof? Ka selles ajakirjas, nagu eluski, tuleb siit ja sealt välja, et jalutamine on tasakaalu saavutamiseks imeline. Iseendaga aitab kontakti luua üksiolek, oma tunnete vaatlemine, seos loodusega, nauding aastaaegade vaheldumisest.

Samuti on ristsõnad hea moodus keskenduda, anda ajule treeningut ja sellega vähendada tulevikus dementsuse riski. Eesti Naise tiiva all ilmub iga kuu meie ristsõnavihik, mis keskendub ajakirjas olnud teemadele ja isikutele. Hea ajaviiteks ja vaimu virgena hoidmiseks.

Eneseküllast jõuluaega kõigile!