Mul on novembri lõpus sünnipäev ja see on ainus aeg aastast, kui ma oma vanuse peale mõtlen. Jälle aasta möödas, jälle sama üllatus, et kuidas see vananemine nii ruttu käib. Õega just arutasime, et neljakümnendad võiksid kesta igavesti, sest siis oli kuidagi eriti tore olla. Mõistus oli siis kohale jõudnud, kortsud, kuumahood ja ülekilod polnud veel tulema hakanud. Sedasama räägivad paljud teisedki, et päris kahekümnene ei tahaks enam olla, sest elukogemust nappis ning seetõttu sai tehtud päris palju rumalusi. Eks tegin minagi ja paljud need olukorrad on mul üsnagi selgelt meeles. Ühelt poolt needus, sest mõned eluseigad on üsnagi häbi­väärsed, teisalt suudan positiivse inimesena mäletamisest rõõmugi tunda – järelikult aju ikka veel funktsioneerib!

Kõige kibedamad mälestused on mul sõnalahingutest, mis käest ära läksid. Küllap on kõigil meil mõni tuttav, kes kogu aeg tulihingeliselt mõne asja eest võitleb. Ebaõiglus ja õiglus, vabadus või sunnismaisus, reeglid või nende puudumine – vahet pole, sõjapidamiseks sobib kõik. Igas olukorras on just tema pihta saanud või kuulub alati selle harva­esineva grupi hulka, kes muutustes hammas­rataste vahele on jäänud. Kui muud üle ei jää, kõlbab ka kujuteldava ohvri eest seismine.

Mullegi meeldis noorena kirglikult kõiksugu “pühade ürituste” eest seista, olla mässava grupi liige.