Kõige kibedamad mälestused on mul sõnalahingutest, mis käest ära läksid. Küllap on kõigil meil mõni tuttav, kes kogu aeg tulihingeliselt mõne asja eest võitleb. Ebaõiglus ja õiglus, vabadus või sunnismaisus, reeglid või nende puudumine – vahet pole, sõjapidamiseks sobib kõik. Igas olukorras on just tema pihta saanud või kuulub alati selle harva­esineva grupi hulka, kes muutustes hammas­rataste vahele on jäänud. Kui muud üle ei jää, kõlbab ka kujuteldava ohvri eest seismine.

Mullegi meeldis noorena kirglikult kõiksugu “pühade ürituste” eest seista, olla mässava grupi liige.