Mul olid ilusad plaanid. Pidin Singer Vingeriga esinema Sindis, seejärel bussiga tagasi Tallinna sõitma ning järgmisel päeval “Eesti otsib superstaari” finaalsaates osalema – täpselt nii, nagu olin tosina aasta jooksul lugematu arv kordi esinenud, sõitnud ja osalenud. Kuid elu jõudis mu plaanidest ette.

“Ma ei tunne end eriti hästi, äkki sõidame otse linna?” püüdsin Singer Vingeri kaaslasi järjekordsest metsapeatusest loobuma keelitada. Olime neid juba kolm tükki teinud ja kes kordki elus Sindist Tallinna on sõitnud, see teab, et neljandaks peatuseks tekib sellise distantsi juures vajadus vaid nikotiinisõltlastel ja kroonilistel põiehädalistel. Singer Vingeris on nii ühtesid kui teisi, ent sedapuhku otsustasin siiski paratamatust trotsida. Ent tulemusetult, olgu lisatud.

Buss keeras metsa alla, mehed tegid õues suitsu ja ma tundsin, kuidas palavik iga sekundiga tõuseb. Ja kui sa nüüd arvad, et oled järjekordse COVIDi-itku otsa komistanud, on sul õigus ainult poolenisti.