Taas vasardab peades, mis meie elust saab. Kas peame hakkama ise oma luumurde ravima? Kas lapsed saavad õppida koolimajas või tuleb kodukooli üle kolida? Kas kõik vaktsineerimata inimesed vallandatakse töökohalt? Kas riik läheb jälle lukku? Milliseid piiranguid kehtestatakse, milliseid meetmeid ja meid kõiki puudutavaid otsuseid võtab vastu valitsus?

Kui vihaseks me võime üksteise peale saada? Kas see viha püsib sõnade tasemel ja valdavalt veebis või muutub ka füüsiliseks? Mis veel kõige lahtisem – millal see kõik juhtub?

Ebamäärasuse kontekstis muutuvad meie ajud ülivalvsaks, genereerides eri stsenaariume, mis võivad, kuid ei pruugi reaalsuseks osutuda. Kui midagi halba on juba juhtunud, saame olukorraga tegelda, seni peame selleks vaimselt valmistuma. Näiteks proovima end tulevikus toimuva eest kaitsta, kasvõi vihaselt rünnates. Ennast sellest distantseerida, otsustada enda sees, et midagi ebameeldivat polegi olemas ega tulemas. Või mõelda, et ebameeldiv on, aga seda ei põhjusta mitte nähtav oht, vaid veel midagi muud, mis on selle taga, varjul.

Võime praktiliselt läbi mõelda, kuidas lahendame olukordi siis, kui need käes on: mida teeme teisiti, kuidas asjade seisu endale talutavaks muuta. Jah, sellest võib isegi kasu olla, et proovime niiviisi tulevikku ennustada, probleeme ette näha ja neile lahendusi leida. Aga ausalt öeldes on see päris kurnav. See tekitab stressi ja tüdimus tuleb ka peale. Mahv saab ühel hetkel otsa!

Me ei pruugi olla treenitud maratoniks, kuigi väikese hommiku­sörgiga saame ikka hakkama.