Seekordses ajakirjas kohtuvad ja isegi vastanduvad naise vanuse ja rolliga seotud küsimused mitmes loos. Ühelt poolt Liina Orlova – ta võiks olla kosmopoliitne seeniormodell! Tema sära on kadestamisväärne ning seljataga seikluslik, tõuse ja mõõnu täis elu, kus saatjateks on olnud mitmed põnevad partnerid. Moodne naine.

Teisalt räägivad rahvariietes pildistatud soome-ugri naised traditsioonidest ja naiseks olemisest, uhkusest olla osake oma rahvast – eestlased, mari, udmurt, mokša. Neist mitme jutust käib läbi sama motiiv, et naise roll on olla ema ja “…ema laulab, ema nutab, kõik siis, kui elu tahab”.

Naise rolli mõtestades tunnen vajadust selgitada, miks olen Eesti Naise pea­toimetajana end seadnud pööristormi, mille keskmes on minu kirjutatud raamat “Vestlused Priiduga. Lahutus”. Esmapilgul võib raamat tunduda provotseeriv ja intrigeeriv. Tegelikult on aga kantud lõbusatest ja tõsisematest lugudest ning soojadest sõbra­tunnetest eksabikaasa vastu.

Eesti Ekspressi sõnul: “Nii avameelset raamatut ühest paarisuhtest pole Eestis veel ilmunud.” Mõtlen, et see lause räägib päris palju eestlastest. Meil on turvaline rääkida tööst ja end isegi identifitseerida töö kaudu. Jututeemaks sobivad lapsed. Ja muidugi seened! Kuidas me end ise aga tunneme, pole parketikõlblik jututeema.

Pole ju võimalik, et keegi meist purjetaks läbi elu, kogemata eraelus ühtegi korralikku kriisi või lahkuminekut – olgu see siis kahe-, viie- või kahekümne viie aastasest suhtest. Ka surm on ju omamoodi lahutus. Need tuumaplahvatused laseme jõmatada enda sisse. Väljapoole aga teeme näo, et on tühiasi. Olen rahul, kui kasvõi üks inimene leiab raamatust äratundmist, tuge ja nõu.

Soovin, et me julgeks tunda tundeid, näidata neid välja ja ka rääkida neist.