Näitlejanna Liina Orlova ise ütleb, et parem ei hakka kõiki oma tegemisi üles lugema. „Mu noored ei luba mul pandeemia ajal väga palju niisama ringi liikuda,” lisab ta. Sõbrannadega kohtumisi ongi ta seaduskuulekalt piiranud. „Lülitusin ümber. Käin poes ja teen ise endale süüa, see võtab aega. Kodus üksi kõigega hakkamasaamine pole väga lihtne. Vahel võtan kogu nädalavahetuse vabaks, et kodu täienisti ära koristada.”

Ka meie kohtumise päeval pidanuks ta kandideerijana seisma reformikatega valimislaadal Kristiine kaubanduskeskuse ees. „Jätsin vahele, ei olnud täna niisugust tuju, et minna,” ütleb ta. „Ma ju väsin ka ära, pean vahel puhkama.” Meeleldi räägib ta eilsest kontserdist, Arvo Pärdi „Kanon pokajanenist” Kaarli kirikus. „Klassikakontsertidel ma aina käiksingi, mul on muusikas välja kujunenud palju lemmikuid. Ka niisugune sõpruskond, kes on viinud mind head džässi kuulama. Anne Ermiga, aga ka Arvo Pärdiga õppisime kunagi ühel ajal konsis!”

Pilgu avara elutoa suurtele akendele suunanud, räägib daam: „Mul on siin ilus niisamagi välja vaadata. Kuus kaske, hästi ligistikku pundis. Kiidan telefonis aina oma lastele, et mul on kasekardin. Vaid talvel märkan, et oleks päris kardinat akende ette vaja, öösiti linna valgus segab. Ja lennukid lendavad siit aina üle.”

SUVITAMAS KÄIB PROUA HAAPSALUS, tütar Maria Avdjuško (53) majas Väikese viigi ääres. Maja on põneva ajalooga, juba aastast 1848 Haapsalu kaardil. Selle omanik oli Rootsi krahvinna Ksenia Rehbinder. Teise Haapsalu kuulsuse De la Gardie mõisahoone asub piiskopilossi kõrval, seal on nüüd ülipeen hooldekodu. „Käisin ka seestpoolt vaatamas, tõesti imeilusti renoveeritud!” ütleb ta ja teab suure ajaloohuvilisena rääkida, et De la Gardie ja Rehbinder olid kaks, kel kõige rohkem kinnisvara kogu Eestimaal.

Haapsalus suvitavad nii tema kui ka Maria ajaloohuvi inspireerivad head peresõbrad, ajaloolane Jüri Kuuskemaa ja ta abikaasa Aet ning ärinaine Mai Parras oma härraga. „Mai on väsimatu, nüüd restaureerib üht maakohta Viljandimaal, kust tema esivanemad on pärit,” tunnustab Orlova. Ja kiidab loojanguvaateid Väikese viigi ääres.

Oma juubelitki tähistas Orlova seekord eksklusiivselt minimalistliku peoga vanalinna restoranis MiniBar. „Mina ei tähistanud midagi! Minu tütar korraldas selle mulle,” pistab ta täpsustuseks vahele. „Mul on olnud väga rahvarohkeid juubeleid. Maria otsustas, et teeme seekord väikselt kahekümnele inimesele. Olin nõus.” Ta oli juba leppinud, et seekord jääb pidu pandeemia tõttu pidamata, kuni ühel päeval tuli tütar ja teatas: „Ema, me peame su sünnipäeva. Täpselt õigel kuupäeval, 13. septembril!” Tütre valitud restoran sobis emale. „Väga lahe koht, suurepärane toit! Käisime seal nädal varem korra prooviks söömas koos tütrepoeg Alberti (25) ja tema isaga, kes tuli mind enne äralendu Itaaliasse ette ära õnnitlema.”