Kristina Norman on palju tegelenud kollektiivse mälu probleemidega Eesti ühiskonnas. 2007. aasta pronkssõduri teisaldamisele järgnenud konflikt ja kahe kogukonna polariseerumine said ajendiks mitmetele töödele. 2009. aastal valmistas Norman papjeemašeest pronkssõduri koopia, värvis selle kuldseks ja paigaldas Tõnismäele, jälgides kaameraga, kuidas vanu haavu lahtirebiva kummituse ilmumisele reageeritakse. Videost kasvas välja suurem installatiivne näitus, mis esindas Eestit 53. Veneetsia biennaalil. „Järelsõjas” üritas kunstnik end mahutada vastanduvate tõlgenduste vahele ja pakkuda võimalust üksteise mõistmiseks: „Viin poliitika kunsti sfääri, kus valu tekitavatest asjadest tuleb rääkida kunstivaldkonna sõnavara kasutades. [...] Kunstnik on siin psühhoterapeudi rollis: patsient suunatakse mälestuste narratiivis trauma juurde tagasi, et selle olemus välja öelda ning eluga edasi minna.”(Sirp, nr 10, 13. märts 2009)

Jevgeni Zolotko. „Hall signaal” (2009). EKM

Jevgeni Zolotko ruumispetsiifiline installatsioon „Hall signaal” viitab teadvuse hallidele tsoonidele, mingisugusele infole, mida on raske mõistuspäraselt defineerida. Kunstnik on ehitanud üles kummalise keskkonna, kus on palju justkui äratuntavaid esemeid, mis pole aga oma loogilisse konteksti asetatud. Lisaks on kogu ruum ja seda täitvad asjad ühtlaselt halli värvi: hall kui kõigi värvide segu on lõpuks väga ilmetu toon. Vaataja siseneb installatsiooni ja kuna teadvuse tasandil pole selle tõlgendamiseks juhiseid antud, on ta sunnitud tunnetama, mis veidras hallis ruumis alateadvusest esile kerkib. Kõik interpreteerimisvõimalused on võimalikud.

Sandra Jõgeva. „Südame külalisraamat” (2005). EKM

Nullindate kunstiskeenel provokatiivsete performance’itega nime teinud Sandra Jõgeva „Südame külalisraamatu” tegevus seisnes selles, et kunstniku vasakule rinnale tätoveeriti tabel, kuhu võinuks südamesse läinud inimesed sissekandeid tegema hakata. Sel teatraalselt visualiseerival moel rõhus Jõgeva inimsuhete tähtsusele: eluteele sattunud olulised kaasteelised jätavad inimese hinge kustumatu jälje.

Jaanus Samma. „Basseinid” (2005). EKM

2005. aastal lõpetas Jaanus Samma EKAs graafika eriala. Tema lõputöö „Basseinid” äratas tähelepanu oskusega siduda nüüdisaegset trükitehnikat eri materjalidega ja luua huvitavaid kontseptuaalseid seoseid. „Bassein 7” jaoks on üles pildistatud Kadriorus asunud, nüüdseks lammutatud bassein. Kujutis on digitaaltrükis kantud atlasskangale ja vesi basseinis on kaetud väikestest klaashelmestest tikandiga. Pärlite must sillerdus rõhutab koha üksildust ja mahajäetust, üldisest meeleolust õhkub olude muutumise ja asjade kaduvuse paratamatust.

Anna-Stina Treumund. „Harjutused oma pulmadeks” (2009). EKM

Fotograafiat ja soouuringuid õppinud Anna-Stina Treumund (1982–2017) oli Eestis esimene, kes end lesbikunstnikuna määratles. Oma loomingus tegeles ta queer- ehk seksuaal- ja soovähemuste teemadega. „Harjutused oma pulmadeks” on filmile pildistatud ja prinditud pigmentfoto. Esiplaanil näeme unistavalt silmad sulgenud naist, samal ajal kui tagaplaanil seisab ilmselt pulmapeole kogunenud rahvahulk. Treumund on kommenteerinud: „Sulle meeldib keegi ja siis tunned, et võiks ühise tuleviku peale mõelda ja võib-olla isegi lapse sünnitada/adopteerida, aga siis tulevad mehed pintsakus ja paar naist kostüümis ning ütlevad, et su armastus pole „päris”, sa ei ole ju kasulik Eesti riigile; kas järgmisena lubame abielu loomaga? mida arvaks Kristus sellest? ja siis tahaks röökida: WTF! te olete loonud süsteemi ja eeldate, et kõik mahuvad sinna.”

Alice Kask. „Kaks seisvat figuuri” (2003). EKM

Kui 21. sajandi alguse kunst oli enamasti installatiivne, tegevuslik, interdistsiplinaarne, siis Alice Kask tõestas lõuendil maali võimaluste ammendamatust. Tema maalidel eksisteerivad hämmastaval moel koos täielik üldistus ja eriline detailsus. Kaks figuuri oleks justkui mõne laia pintslilöögiga visandatud, kuid samas on hallides peades ja kehades nii palju täpsust ja iseloomu, et igat veresoont ja nahakurdu paljastavad värvilised jalalabad ei tundugi ülaosaga vastuolus olevat. Näeme kaht võimalust, kuidas maalida, ning nende kõrvutamisel mõlema efekt võimendub.

Marko Mäetamm. „Verine maja VI” (2004). EKM

Marko Mäetamme stiili kellegi teise omaga segamini ei aja: see on karikatuurne ja lihtsustav, kuid lööv, olgu teos siis isiklik, ühiskonnakriitiline või mõlemat. Veriste majade seeria koosneb valgele taustale musta joonega maalitud eri tüüpi hoonetest, mille akendest voolab välja punane värv. Esialgu kentsaka, isegi naljaka kujundi vaatlemisel hakkab kuidagi kõhe, sest nagu ütleb pealkiri, võib punane värv olla veri. Kangastub varjatud vägivald, äng, viha, meeleheide, valu, mis suletud akende ja läbipaistmatute seinte taga inimeste elusid võivad painata.

Mark Raidpere. „10 meest” (2003). Tartmus

Kui Mark Raidpere varasemad tööd olid autoportreelised fotoseeriad, siis videos „10 meest” poseerivad kunstnikule kümme vangi. Portreteeritud on sarnasesse kategooriasse kuuluvaid inimesi – kurjategijaid, kes on ühiskonnast nende käitumise pärast isoleeritud ja kellega tavaolukorras kohtuda ei tahaks. Kuid turvaliselt ekraani vahendusel toimuv on justkui paljastamine, mis tekitab tunde, et vaataja lastakse kuhugi keelatud tsooni. Teisalt pole vaatajale antud mingisugust objektiivset infot, kes on need mehed, mida nad on korda saatnud, kui kaua aega on nad vangistuses veetnud jne. Teada saab vaid seda, mida iga mees endast teada tahab anda ehk kuidas ta kaamera ees käitub. Igaüks esitleb end tõepoolest erinevalt ja see, missuguse mulje ta arvab jätvat, ei pruugi olla sama, mis mulje ta tegelikult jätab.

Marge Monko. Sari „Uurimusi kodanlusest” (2006). EKM

Õppides fotomagistrandina psühhoanalüüsi sünnilinnas Viinis, hakkas Marge Monko huvi tundma naiste kujutamise vastu nõrgema ja emotsionaalsema sugupoolena, toetudes psühhoanalüüsi visuaalarhiivi materjalidele hüsteeria kohta. Teda innustas ka sürrealistide looming, kes, olles jälginud õhinaga „hulluarstide” Charcot’ ja Freudi tegemisi, pidasid hüsteeriat „19. sajandi lõpu kõige suuremaks poeetiliseks avastuseks” (Aragon, Breton 1928). Fotosarjas „Uurimusi kodanlusest” lavastas Monko hüsteeria ja selle ravimisega seotud stseene Freudi-aegsetes jõuka keskklassi interjöörides. Kunstnik järeldas, et enamjaolt naistel diagnoositud psüühikahäire oli tingitud neile peale surutud käitumisstandardist, mis oli konfliktis nende tegelike vajadustega. Hüsteeria ja selle kujutamise mõjul tekkinud naisekontseptsioon on elujõus tänapäevani.

Tõnis Saadoja. „Kodulinn Tallinn nr 14” (2007–2008). EKM

Tõnis Saadoja on maalikunstnik, kes sageli kasutab lähtepunktina fotot. Nullindate lõpu poole tegeles ta mitmes teoses linnavaadetega. „Kodulinn Tallinn” on üheksakümne neljast A4-formaadis akvarellist koosnev sari, millel kujutatakse linna eri kvartaleid ja hooneid. Valiku on kunstnik teinud oma isiklikest kogemustest lähtudes: tööd on jaotatud alapeatükkidesse, näiteks „Majad, kus mu perekond või mina isiklikult elanud olen”, „Tallinn City”, „Auhinnatud uus arhitektuur”, „Turismiga seotud kohad” jne. Osa akvarelle on täiesti fotorealistlikud, teistel võib täheldada kunstilist interpretatsiooni. On näha kohti, mida sellisel kujul enam linnapildis ei eksisteeri, ja neid, mis on jäänud muutumatuks. Saadoja on jäädvustanud läbilõike linnaruumi arengutest ja samas pakub ka isikliku nägemuse oma kodulinnast.

Johnson ja Johnson. „Paldiski projekt” (2006–2013).

Johnsoni ja Johnsoni (Taavi Talve ja Indrek Köster) „Paldiski projekt” oli eksperiment, kuidas kultuuri appi võttes ühiskonnas muudatusi algatada. JJ otsustas sekkuda nõukogude ajast räsitud, Eesti Vabariigi ajal naftakompaniide huvidele allutatud, valdavalt venekeelse elanikkonnaga linna ellu. Eesmärk oli kaasata kohalikud oma elukeskkonna muutmise ettevõtmisesse, näidates, et demokraatlik otsustusprotsess on võimalik. Et liita üksteist võõristavat eesti ja vene kogukonda, pakuti välja projekt püstitada linnasüdamesse Paldiskist pärit skulptor Amandus Adamsoni skulptuur. Selleks korraldati hääletus, millist teost tahetakse oma linnas näha. Paldiskilased läksid algatusega õhinal kaasa ja valisid välja „Laeva viimase ohke” (1899). Isegi linnavõimud hakkasid areldi projekti toetama. Skulptor René Reinumäe tegi 2009. aastal skulptuuri suurendatud koopia, mis 2013. aastal klaaskiudplastist valmis valati ja Paldiski keskusesse paigaldati. Ent kuju sai omal kohal seista vaid paar kuud, kuna halva kinnitamise tõttu hakkas see kõikuma ja võeti maha. Praegu seisab skulptuur Pakri poolsaarel. Eksperiment projektina õnnestus, ent suuremate muutuste läbiviimiseks ühest projektist ilmselt ei piisa.

Taavi Piibemann. „Nimetu” (2003). EKM

Fotoinstallatsioon koosneb kahest seinal rippuvast valguskastist, millel on mustvalged fotod toas istuvast mustade prillidega noormehest ja kuskil anonüümsel maastikul üles pandud tühjast reklaamiplagust. Taavi Piibemann viitab siin nägemisele: mustade prillidega noormees ei näe või ei taha näha; reklaamplagu, mis on tehtud selleks, et seal midagi näidata, on üleni valge, tühi ehk seal pole midagi näha. Nullindatel oli Eesti juba ammu üle ujutatud reklaamidest, piltidest, mis söödavad ette valmisteadmisi, suunavad eelistusi ja mõjutavad mõtlemist. Vahel oleks vajalik kõigest sellest puhastuda, vaadata enda sisse, saavutada tühjuse või valge lehe seisund, et midagi tegelikult näha.

Kiwa. „Esineb ansambel Mootortüdrukud”, kontseptuaalsest sarjast „Pilves eimillestki” (2005). EKKM

Kiwa installatsioonis „ Esineb ansambel Mootortüdrukud” ei ole ansamblit, tüdrukuid ega muusikat. Kahele valgele postamendile on asetatud mustaks värvitud kastekannud, millest kostab nn valge müra. See on heli, mis sisaldab võrdselt igasuguse sagedusega võnkumisi (lihtsustatult öeldes ühtlane kahin). Kontseptuaalsesse sarja „Pilves eimillestki” kuuluva teose teoreetiliseks aluseks on nothingoloogia ehk „eimiskindus”, mis „uurib ja analüüsib seda, kuidas eimiski, tühjus ja olematus ilmnevad”, on autor ise seletanud. Müra on kunstniku jaoks tähendusetus, kuid samas algaine uute tähenduste loomiseks. Kastekannudes on näinud ta kaht universaalset algvormi – eendit ja süvendit, milleni on taandatavad kõik võimalikud vormid.

Marco Laimre. „Pistke Perse Oma Haaknõelad ehk P.P.O.H.” (2004). EKKM

2004. aastal oli Rotermanni soolalaos Marco Laimre skandaalne ja kunstiringkondades poleemikat tekitanud näitus „Küsimused ja vastused”, mis algas hoiatusega, et see ei ole soovitatav kunstnike liidu liikmetele ja et igasugune pildistamine on keelatud. Oma loominguprotsessi nimetas Laimre eksperimentaalsemiootiliseks: kogu maailm on mitmeti tõlgendatav (ja manipuleeritav) märgisüsteem. Näitusel oli eksponeeritud ka „Pistke Perse Oma Haaknõelad ehk P.P.O.H”. „Nüüd – ma saan öelda, et pistke perse oma haaknõelad. Igasugune kolmanda järgu valge tähe seitsmes rist vasakult, see on täpselt seesamane haaknõel. Talle on lihtsalt inkorporeeritud juurde mingisugune püha tähendus. Väärtus.” Nii lajatas radikaalne Laimre ühes intervjuus, kinnitades, et ta on vaba, ei sõltu institutsioonidest ega ihka nendelt tunnustust.

Eléonore de Montesquiou. Naine (2009).

Eesti-Prantsuse päritolu videokunstniku Eléonore de Montesquiou lühifilmi „Naine“ peategelane on kogu elu Ida-Virumaal elanud vene rahvusest 51aastane naine. Palaval suvepäeval kohaliku veekogu ääres päevitusriietes oma elust ja suhetest uue Eesti riigiga spontaanset monoloogi pidav peategelane tundub ehe ja ennast igati paljastav. Tema jutustusse eluraskustest on põimitud umbes 1960. aastal filmitud dokumentaalkaadrid võimlemispeost kuskil nõukogude väikelinnas, kus ilusates trikoodes treenitud kehadega tütarlapsed esitavad keerulisi tantsukavasid. „Naine“ käsitleb integratsiooniprobleemi, millest avalikult suurt rääkida ei taheta, kuna see on poliitiliselt laetud teema.