Lõpuks, pärast pikka ja väsitavat ootamist, sain „suureks”. Iseseisvumine meeldis mulle täiega, aga tegi alguses ka muret. Tundus, et maailm, kuhu ma astusin, on „valmis”, kõik ressursid on juba jagatud ja mul raske oma kohta leida. Õnneks hakkas mõne aja pärast senine maailmakord pragunema, igasugu põnevaid asju hakkas juhtuma ja ma ahmisin kõike seda endasse nagu käsn. Iga uus tehniline uuendus tegi olme kergemaks, endistviisi toimetada ei tahtnud ma enam sugugi. Muidugi leidus alati keegi, kellele uuendused ei meeldinud, ja ta ei jätnud seda enda teada. Pööritasin selliste inimeste peale dramaatiliselt silmi.

Selge see, et kõike ma tõesti ei vaja, enamikku teadussaavutusi ma kirjeldada ei mõista, aga see ei tähenda, et ma paljusid neist iseenesestmõistetavalt ei kasutaks. Mõni uus vidin tekitas minus eriti suurt elevust. Mäletan, kui ühel eelmisel ametipostil töötades kõik kontoris olevad arvutid ja printerid kaablite asemel juhtmevabalt ühendati. Tahtsime seda uskumatuna näivat uuendust kohe katsetada. 

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid