Vanal hallil ajal, kui noorem olin, kippusid õhtud pikaks venima. Elu­kombed korratud, hipilik-­boheemlikud, olin ulakas, võis juhtuda, et kotile sain alles hommikul, võis juhtuda, et ei saanudki. Nüüd ajan end kombekalt kaheksa-üheksa ajal jalule.

Vabakutselise elu olen elanud pikki aastaid. Juba eelmisest sajandist. Pole väga fännanud kontorites ametis käimist ja hommikuti kella käsul ärkamist.

Ühest küljest on vabakutselise põli hea – hommikuti ei pea kuhugi tõttama. Samas eeldab distsipliini. Oma lubatud tööd tuleb tähtajaks ära teha. Et ei tuleks nälja kondine käsi. Ja tegelikult peab vahest rohkemgi rabama kui kontoris palgatööl.

***

Vahel olen mõnele kolleegile, kes küsinud on, sõbralikult teatanud, et vabavärss on nõrkadele. 

***

Loe edasi juba artiklist ja heida pilk armastatud luuletaja argipäeva.