Soome-ugri rahvaste hulgas on juurte hoidja enamasti olnud naine. Naine kasvatab lapsi ja annab edasi perepärimust. Naine on see, kes läbi piiritu armastuse õpetab, kuidas elada. Kui ema laulab oma lapsele magamaminekuks hällilaulu, hoiab see laul last terve elu. Laps teab ka täiskasvanuna, et ta on armastatud ja hoitud.

Armastus õe ja ema ning meie sugulasrahvaste traditsioonide vastu viis mind dokumenteerima soome-ugri naisi, kes elavad Eestis. Need on naised, kes kannavad edasi traditsioonilist soome-ugri pärimust ja mäletavad oma juuri. Need on haruldased välja­suremisohus naised, kes väärivad kohta punases raamatus, aga on samas täiesti tavalised.

Dokumentaal-fotoseeria “Naine” oli vaatajate ees 17. oktoobrini 2021 ERMis. Esitasin osalejatele küsimuse, mida tähendab nende jaoks olla naine. Portreesid saatsid heliinstallatsioonina naiste vastused – siin on välja toodud mõned neist.

Antonina, mokša


Minu jaoks on õnn olla naine. Õnn on minu pere: lapsed, lapselapsed, mees, ja see, kui nad kõik on hea tervise juures. Õnn on see, kui sul on parim töökoht ja hobid ning kõik su ümber toetavad su püüdlusi.

Улемась авакс мондине – тя паваз. Тя монь семьязе: идьне, уноконе, мирдезе, мзярда сембе шумбрат...

Nadi, udmurt


Minu jaoks tähendab naiseks olemine pereloo edasi andmist, lapse sünnitamist ja kasvatamist. Ma olen tütar, ma olen vanem õde ja ma olen tädi. Naine on kodu süda, tema on seal, kus on ahi ja laul. Udmurdi keeles ongi sõnade “laul” ja “ahi” tähendus edasi antud ühe sõnaga – gur.

Ma arvan, et udmurdi naiste elu on seotud Venemaa lõpmatute sõdade ja Tšornobõli moodi õnnetustega. Naine on see, kes nutab. Aga ka laulab end Euro­visioonil teisele kohale. Ja valib pere loomiseks parima riigi.

Мынам бöрдыса рос-прос вераме öз луы. Мон понна кышномурт луон – со выжыдэ, выжы гурдэ азинтон, пиян, нылпидэ будэтон...

Anna, mari


Missugune peaks naine olema? Teame, et Lääne-­Euroopas peab naine olema kange, elu raskusi kannatav ja kõvade närvidega. Ta oskab üksinda hakkama saada, väljastpoolt ta abi ei oota.

Ma leian, et naine peab olema õrn, hell, pehme, naine peab jääma naiseks. Naine oskab tunda, on avala hingega, ohvrimeelne. Ta on oma mehesse sügavalt armunud ja austab teda. Naine armastab ja austab väga oma vanemaid, meest ja lapsi. Naine riietub ilusti. Ta oskab külalisi korralikult vastu võtta, majas hubasust luua. Naine oskab ka laulda ja tantsida, muidugi sobivas kohas. Samuti on naine hoolikas. Ta räägib vähe ja pole tühja­sõnaline. Naine kasvatab lapsi armastama oma keelt ja kultuuri. Naine – pere hing ja soojus.

Могай ӱдырамаш лийшаш? Ме палена поснак йӱдвел Европышто ӱдырамаш пенгыде, нелылыкым тӱсышӧ, чоткыдо лийшаш да койышан...

Lille-Astra, eestlane


Loodus on kinkinud naisele kõige tähtsama ülesande, lapse. Naine peaks olema ema. On selline ütlus, et kui isa ei ole, siis on pool kodu läinud, aga kui ema ei ole, siis on tare tühi. Ja nii ta ongi. Ema õpetab lapsi, ema annab kombeid edasi, ema laulab, ema nutab, kõik siis, kui elu tahab. Nõnda teeb laps järele. Ja nõnda läheb elu edasi.

Emadel peab olema palju jõudu. Peab alati ütlema, et hommik on targem kui õhtu. Ükskõik, mis kätel on, ikka hommik on targem. Et oleks pikka meelt, et lastel oleks pikka meelt. Et saaks kõigiga hästi läbi. See on emade kõige tähtsam roll. Kõik oskused ja harjumused saavad lapsed kodust. See on ema kohus.

Angela, eestlane


Mina ei tea, kas te olete mõelnud naiseks olemise rolli peale? Mina igal juhul tänase päevani polnud mõelnud. See on minuga kogu aeg ju kaasas käinud. Sündisin tüdrukuna ja minu hinge esimeses reas on olnud alati vanaema, ema. Võib-olla ka need vanad tädid, kes meid lapsena hoidsid. Aga ühel hetkel hakkad ju mõtlema ka selle peale, et naiseks olemise roll on ikka...

Igaüks mõtles seda, mida ta praegu mõtles. Aga ma tean, et ma olen kirjutanud ühed read, kunagi. Ja need olid vist sellised:

Oled mu üle, ümber ja sees, helgid mu kätest, silmist ja südamest, oled mu rõõmupisar ja nukrushetk, oled nähtamatu, ent valitsed.

Ma arvan, et see ongi vist see roll. Ja seda ma olen kirjutanud kunagi ammu-ammu, siis, kui ootasin oma last.

Kui siit edasi mõelda tänasesse päeva, siis võib-olla nendel sõnadel on eriline tähtsus, sest siis kirjutades ma ilmselt tundsin seda rõõmu. Aga kõige parem on vist rahulikult vaikida ja mõelda omaette, et mis roll see siis on. Kas me jääme kestma? Mida õpetas ema, vanavana­ema, tädid? Just olemist, naiseks olemist. Kuidas ma saan oma poja lastele olla hea rollikandja.? Ma ei tea. Mida teie arvate?