Lähisuhte tähtsust elus on raske üle hinnata. Lähisuhe pakub emotsionaalset ja füüsilist lähedust, kätkedes endas parimal juhul nii seksuaalset külgetõmmet kui ka soojust ja hoolivust. Just sellepärast on vahel väga raske analüüsida oma suhteprobleeme ja teadvustada endale, kui miski hakkab viltu vedama. Vahel kohe nii viltu, et kõne all on juba midagi sõltuvuselaadset.

Suhtesõltuvusest saab rääkida siis, kui mees või naine klammerdub partneri külge nii, et see tema enda heaolu mõttes enam sugugi mõistlik pole. Isegi kui ta saab aru, et paarisuhtes asjad ei toimi, halbu emotsioone ja tülisid on rohkem kui toredat, ei suuda ta ära minna. Kooselus on proovitud juba korduvalt midagi muuta, kuid see ei õnnestu. Kogu suhtesõltlase tähelepanu läheb kaaslasele, kelle vajadused-mõtted-tunded on kõige tähtsamad ja vajavad pühendumist. Tundub, et seda suhet on igal juhul vaja, et elul oleks natukegi mõtet. Oma­ette ja suhtevabalt elamist ei kujuta suhtesõltlane ettegi…

Kui suhted ja armastus on idealiseeritud nagu asi iseeneses, võidakse teinekord leppida ka väga koleda vägivallaga. Nii elataksegi aastaid üha sügavamasse alko- või narkosõltuvusse vajuva kaaslase kõrval ja siinkohal on paslik juba rääkida kaas­sõltuvusest.

Vahel võidakse jõuda lahkuminekuni – pigem teise poole algatusel –, aga seda pole kauaks. Tekib aastaid kestev ja emotsionaalselt väga kurnav kokku-lahku-­muster. Pidevalt mõeldakse välja argumente, miks siiski on vaja seda suhet hoida ja miks on ikka veel lootust, et läbisaamine partneriga paraneb.

Tihti kipub see muster korduma. Kui suhtesõltlasel suhe mingil põhjusel ja talle äärmiselt valusalt lõpeb, on tõenäoline, et üsna pea satub ta teise sama­sugusesse puntrasse. Isegi juhul, kui ta oli eelmises suhtes olles väitnud, et kellegi muu kõrval ei suuda ta end absoluutselt ette kujutada. Lähisuhet on suhte­sõltlasele lihtsalt iga hinna eest vaja! Teisiti ta ei oska ega saa.

See pole ju midagi tõsist…


Kuid sõltuvuses saab olla ka armunud olemise tundest või flirtimisest. Esimesel juhul lennatakse ühest armumis­tundest teise, armunud olek on ideaal ja vajadus. Niipea kui eufooria ja liblikad-kõhus-faas asendub millegi argipäevasemaga, ollakse pettunud ja igatsetakse-otsitakse uut. Armunud olemise imelisusest räägitakse tõeliselt ülevoolavalt. Armunud olek on tähtsam kui pühendumine terve püsisuhte loomisele ja hoidmisele.