Olin lõpetanud Tallinna Balletikooli ja saanud karakter­tantsu riigieksamil hindeks “suure­pärane”. Mõtlesin endamisi, et “vaatame-vaatame, kuidas siis teie seda ainet edastate ja mida sest teate”. Juba esimeses konsultatsioonis sain aru, et Maidu ettenäitamised polnud ei klassikalise balleti ega ka karaktertantsu tehnika poolelt vaadatuna laitmatud, aga see ei seganud mind. Õppejõu küsimusele, kes on Henn Tiivel, ei osanud mina omakorda midagi kosta. “Ega need balleti ja varietee omad eesti rahvatantsust suurt midagi ei tea,” ühmas Mait seepeale.

Kursusel, kus ma tudeerisin, õpetas Mait Agu tantsuseadet ja kompositsiooni ehk seda, kuidas luua koreograafiat. Ta oli tark, põhjendas kõike selgelt – valitses oma mõtet ja sõna.

Mäletan Maidu julgust tagasisidet ja kriitikat anda. Kui teised Maiduga ei nõustunud, olid nad tavaliselt vakka, mina kippusin südamest välja ütlema. Jah, mõned korrad on Mait minu väljaütlemise tõttu ka minu peale karjunud... Eks ma vahel ütlen ka valel ajal ja vales kohas. Samas oli Mait osav rääkija, tabas hästi publiku meeleolu ja oskas hästi argumenteerida.

Tundsin teda hästi ja julgen öelda, et...

...nähes laulule “Koit” seatud pasodoble’it, võtnuks ta sõna sobivuse ja esteetika üle.

...sõnas “vaktsineerima” oleks ta hääldanud kindlasti välja ka t-tähe ja vangutanud pead eetris esinejate pärast, kes intervjuudes-­sõnavõttudes ütlevad mõtete ja sõnade vahele “ee” ja “ää”.

...näinud 20. augustil pidulikku kontserti “Naise vaim ja vägi” (laval 30 naislauljat), oleks ta pidanud oma üliõpilastele kõne teemal, kui tõsiselt peaks võtma seda vaid ühe laulu esitamiseks lavale minekut – et poleks lihtsalt “veel üks laul” ja “veel üks laulja”.