Mõni väljend või sõnapaar, mida nagu muuseas loed või juhuslikult kuuled, võib aastateks mällu sööbida ja ajapikku võid unustada selle autori ning kontekstigi, kus seda kuulsid-nägid.

Mäletan, kui lugesin ühest hea huumori ja mõnusa irooniaga vürtsitatud ajaleheartiklist, kuidas igaühes meist – ka neis, kellest seda oodata ei oska – elab sisemine siga. Milline võluv sõnapaar! Too enamjaolt peidus passiv sõraline pidavat aeg-ajalt endast eri vormides märku andma. Küll vihapurske või ahnusena, küll kiibitsemise või tagarääkimisena või millena iganes veel. Uduselt mäletan sedagi, et ega kokkuvõttes selles midagi halba nagu polevatki. Ikka tuleb kasuks endast moel või teisel veidi auru välja lasta, mistõttu tuleks oma sisemisel seal lubada perioodiliselt n-ö pealt ära röhitseda. Muidu tekkivat ülepinge.

Praegusel ajal on aga üsna ehmatav jälgida, millistes situatsioonides kaaskodanike sisemised sead end ilmutavad. Kui ma loen veebikommentaare – ja ma pean tunnistama, et ma tõesti aeg-ajalt neid loen –, ei jõua ma ära imestada, kui rõlged võivad need olla. Kuulu järgi olevat...