„Kaineks saada polnud raske, aga kaine olla küll.“

Margus (40)*

Esimest korda jõin end purju koduõllest, kui olin 10–11aastane. Sõbra isa pruulis keldris õlut, sealt saime paar liitrit. Pärast jooksin õues ringi, et kaineks saada, enne ei julgenud koju minna.

Ema ja isa olid mul alkohoolikud, aga oskasid seda varjata ja käisid tööl. Isa oli mul hästi kinnine, tema hakkas kõigepealt napsu võtma. Ema püüdis teda kontrollida ja kui see ei õnnestunud, hakkas ka jooma. Valetamine oli meie peres tavaline – mind õpetati, et koduseid asju teistele ei räägita.

....

Kaassõltlase lugu


„Enam ei arva ma, et mu ema oli kangelane.“

Kristi (37)

Kui olin 8-aastane, sain surma­järgse kogemuse. Läksin sõprade järel läbi jõe, aga väsisin ära ja istusin ülepea vette. Keegi ei tulnud mulle appi – käisin teispoolsuses ära, aga mind saadeti tagasi. Hiljem olen mõelnud, et see kogemus aitas mind. Hakkasin otsima tõde, mida olin pärast surma näinud, kuni leidsin selle Loojas.

Ilma Jumalata oleks mu elu üksildane. Sündisin perre, kus isal oli vaimuhaigus ja ema jõi. Eks neid asju oli palju, mis teda vaevasid.

...

Edasi lugemiseks telli artikkel.

Jaga
Kommentaarid