40. sünnipäeva saabumise eel olin eitusfaasis minagi ja mingi „juubeli” tähistamine ei tulnud kõne alla. Ettekäändeid selle vältimiseks leiab alati: aega pole, raha pole, äkki tulevad pandeemiapiirangud... Meeles on ka kergelt piinlikud vanemate ja sugulaste juubelipeod süldi ja rosoljega ning hirm, et „kas ma nüüd olengi samasugune?”. Pingesse ajab ühelt poolt kommertsmaailma noorusekultus ja vananemise stigma, teiselt poolt meenutused nõukaajast, kui naised läksid varastes 50ndates pensionile ja muutusidki hoobilt vanamuttideks. Vanamutiks muutumist ei taha tõesti tähistada.

Enne järgmist juubelit juhtus aga mitu asja, mis paljutki muutsid. Kõigepealt suri üks klassiõde. See oli erakordselt kurb matus ennekõike just sellepärast, et tema elu jäi tähistamata siis, kui see veel võimalik oli. Siis suri kursusekaaslane, samuti enne 50ndat. Kuigi tema matus oli rohkem peo mõõtu, oli siiski kurb ilma peakangelaseta. Seejärel aga tähistasid kaks sõbrannat uhkusega oma 50. sünnipäeva – üks traditsioonilise restoranipeoga, kus pikad lauad ja bänd, teine maalimispäeva ja grillipeoga väiksemas ringis. Sain aru, et kindlasti on vaja tähistada!