“Keskkoolis, kui teised minu­ealised rääkisid ja unistasid meheleminekust, tundus see mulle olematu väljavaatena,” ütleb Rakvere teatri peakunstnik Eveli Varik (51), kes otsustas juba 21aastaselt, kui tema ellu tuli poeg, et oma elu eesmärkide saavutamiseks ei seo ta end mitte kellegagi.

Niipalju kui Eveli ennast mäletab, valdas teda juba lapsena seiklusjanu ja ta käis hulkumas – nii öeldi selle kohta kodus. Tema aga lihtsalt kaotas ajataju ja avardas seigeldes oma maailma piire tundmatutele aladele. Keskkoolis käies oli Evelil kurb kuulda, et meheleminek ja laste kasvatamine on enamiku tüdrukute peamine või lausa ainuke eesmärk.

“Kuidas saab olla kellegi elu eesmärk kasvatada lapsi, istudes kusagil kohapeal oma silmaringi arendamata?” küsib ta. “Siiani tundub mulle lastekasvatamise taha pugemine silmakirjalik ja pädematu jutt. Kurb on kuidagi vaadata lastevanemaid, kes ise pole suutnud end teostada ja püüavad oma võsukeste tulemustega kelkida. Tahaks öelda: laske ometi lastel olla, laske nad vabaks oma nurjunud ambitsioonidest.”

Teadlik valik: lapsi ühegi mehega ei jaga


Eveli enda poeg ja tütar on mõlemad iseseisvad. Kuigi tütar alles hakkab gümnaasiumi lõpetama, käib ka tema juba tööl.

“Mõte oli mul üks: mees võib olla, aga lapsed peavad mul olema omad,” räägib naine. “Lapsed peavad kandma minu perekonnanime. Kõige õigem ja teadlikum mõte oli see, et lapsi ma ühegi mehega jagama ei hakka, see oleks liiga traumeeriv. Lastele on alati turvalisem üks hooliv lapsevanem ja toetav perekond minu vanemate näol. Ma olen oma otsustega ülirahul, sest mu lapsed on iseseisvad ja tundub, et nad on just mind oma emaks välja valinud, et saaksid areneda nii, nagu neile on vajalik.”

Eveli ideaaliks on lõputu areng. Ta ei kujuta ette, et peaks hommikust õhtuni ühes kohas passima, keetma, kuduma ja küpsetama. Tõsi, vaipade, patjade ja muu säärase kudumisega ta siiski tegeleb oma Rakvere ateljees, kus pakub ka kõikvõimalikke disainiteenuseid – teeb mööbliprojekte ja ruumikujundust. Peale teatritöö täidavad tema aega ka näituste kureerimine ja oma näituste korraldamine. Viimati kureeris ta Tartu kunstnike aastanäitust. Septembris avab sõpradega ühisnäituse Esnas.

See kõik ei tähenda, et tal puuduks partner või et tal poleks aega oma lastega suhelda. Lihtsalt tema sõnum on, et elus peab eelkõige ennast teostama.