Solaride päikeseauto projekti pealik Kristel Leif: julged otsused avavad uusi uksi, varasemad valikud ja haridus ei määra su elu
Eesti esimese päikeseauto meeskonna mootor on Kristel Leif (33). “Paljudel inimestel on raske mõista, et mitte keegi pole kõiges kõige parem,” ütleb ta. “Mina olen selle teadmisega rahu teinud.”
Kui märkan, et olen toas kõige targem inimene, tunnen, et olen vales kohas. Solaride’i meeskonnas on minust märksa targemaid inimesi. Ülim kompliment oli mulle see, kui tiimiliige ütles: “Oo, Kristel, sa hakkad vaikselt aru saama, mida me teeme.” Selge see, et mina päikeseautot kokku panna ei oska – olen aidanud kerevorme lihvida, see on minu maksimum!
Mina ei peagi teadma kõiki detaile, ma pean aru saama protsessidest. Mida on vaja, et auto õigeks ajaks valmis saada? Kui kaugel me oma tööga oleme? Enne Solaride’i puudus mul igasugune kokkupuude inseneeriaga, nii et olin inseneride jaoks alguses päris tüütu – pidasime pikki telefonivestlusi, kus lasin endale selgitada kõikvõimalikke tehnilisi detaile. Tahtsin hoomata, mida päikeseauto ehitamine endast üldse kujutab.
Oskus rääkida keerulistel teemadel inimkeeli on inseneerias ülitähtis – seda enam, kui aeg-ajalt tuleb suhelda ajakirjandusega. Enne seda, kui käisime “Ringvaates” katsetamas, kui hästi meie päikesepaneelid saunas kuumusega vastu peavad, istusime inseneridega kaks tundi koos. Küsisin neilt tuhat küsimust, tegin märkmeid ja panime kokku pool A4-lehekülge juttu, mille pealt saade ära teha.