MEENUTADES TÕNU AARET | Ansambli Apelsin lugu: me ei teadnud, et tegime endile töökoha
Priit Aimla tekstiga laul „Viis viimast“ tõi Ivo Linnale kutse KGB-sse. „Mida tähendab viis viimast, tähtsaid mehi täis on poodium ja kõik on täis?“ uuriti talt. „Sõber Urmas Kibuspuu soovitas mul lolli mängida. Rääkisingi lolli juttu, et see on pillimeestest, me oleme laval viiekesi. Selle peale öeldi, et ärge seal laval teravmeelitsege, laulge rohkem,“ meenutab Ivo Linna raamatus „Tsepeliini triumf“ ansambli Apelsin 1970ndate lõpuaastaid.
Lugu ilmus esmakordselt Eesti Naises 2017. jaanuarinumbris.
Kes on siis Apelsin?
Selle nime taha mahub seitse noort, kuid juba pika esinemisstaažiga muusikut: Tõnu Aare (kitarr, suupill, mandoliin), Gunnar Kriik (basskitarr, klaver), Jaan Arder (viiul), Mati Nuude (balalaika), Ivo Linna (kitarr), Harri Kõrvits juunior (löökriistad) ja Ants Nuut, kes mängib trombooni ja on ühtlasi ansambli juhtiv solist. Ka kõik teised ansambli liikmed laulavad.
Sageli on huvi tuntud meie ansambli stiili vastu. Peab ütlema, et seda selle sõna otseses tähenduses meie ansamblil polegi. Oleme lähtunud põhimõttest - igaühele midagi. Samuti püüame inimestes äratada muusikalist naljasoont. Ja tundub, et just sellega ongi Apelsin võitnud endale kuulajaskonna südamed.
Lugupidamisega ansambel Apelsin.
Nii tutvustavad nad end oma esimesel heliplaadil aastal 1979.
Apelsini saab ja peabki vaatama läbi muusika ja huumori. Nad on suutnud selle koosluse täiuslikkuseni viia.
Apelsin sai alguse 1974. aastal. Nime autor Tõnu Aare: «Hea, mahlane, rõõmsameelne, meeldib nii vanadele kui ka noortele, saadaval ainult pidupäeviti.» Ansambel Apelsini sai palju tihemini kui apelsini. Ants Nuut: «Me ei teadnud, et tegime endile töökoha.» Prooviruumid sai punt Tallinna Kaubamajalt, kelle pidudel nad vastutasuks mängisid. Ivo: «Vahel lasti meid ka defitsiidi juurde, platvormkingi ja klubipintsakuid, mis me sealt saime.»
