Eesti Naise arhiivist: Peipsi teeline, 2012

„Meil siin on teejooja rahvas,” algas see jutuajamine Peipsi ääres. Vene rätiga Tiina Jurjeva jäi pildile Kasepää külas oma koduõuel, mille väravas punab õnnetooja pihlakas.

Peipsi vanausulised peavad oma kodujärve pühaks. Ka usuvad nad, et parimat teekeeduvett saab Peipsi allikakohtadest. Kohalikud eestlased peavad samovariteest samuti lugu – Tiina vanavanaonu August Sudak sõudis veel 80aastasena üksinda järvele, tühjad ämbrid kaasas. Ammutas need kristallpuhast vett täis ja aerutas koju, samovari kütma.

Eesti-vene segaperest Tiina võõrustas Eesti Naist samovaride ja vanausuliste muuseumis. Õpetas, kuidas samovari käbidega kütta, sellega teed keeta ja õigesti teed juua – lurinal! Loosse sai kirja, et Tiina autopeegli küljes rippus tol suvel isa kingitud ikoon.

Oli see ettekuulutus? Sest nüüd töötab Tiina Tallinnas ikoonimuuseumis. Ikoone on siin sadu, üks ilusam kui teine, kuid temale on kõige armsamad Peipsi-äärse Frolovi töökoja omad. „Esimene tunne, mis tekib ikooni ees, on rahu,” räägib Tiina. „Seejärel tunnen rõõmu erksatest värvidest, kindlust pühakute pilkudest, aukartust ikooni olemuse ees. Inimene harjub kiiresti iluga enda ümber ega taha mingil juhul sellest loobuda. Tunnen, et olen siin vaimselt tasakaalukam ja keskendunum, füüsiliselt vähem haige ja jõuan rohkem.”

Samovari küttis Tiina oma maakodus viimati paari nädala eest. Paus tuli sisse, sest vahepeal reisis ta Itaalias. Kõik oli tore, aga üht Tiina siiski märgib: „Itaalia on niivõrd kohviaustajate maa, et kohvikute menüüdes pole teed isegi mainitud.” Õnneks oli tal väikses karbikeses kaasas lemmik-hommikutee – Earl Grey.