Tiina Tamman

“Otseütleja”

Eesti Raamat

Romaan avab tahke Eesti diplomaatide elust teise maailmasõja ajal ja järel, mil nõukogude võim okupeeris Eesti ja ühtlasi ka paljud meie saatkonnad üle maailma. Roomas oli sel ajal Eesti suursaadik Johan Leppik, kes pidi päevapealt vahetama fraki ja diplomaatilised vastuvõtud keerukate toimetulekuprobleemide vastu. Autor on ajaloolistele allikatele toetudes vorminud nauditava loo, mis ühelt poolt avab veel ühe tahu eestlaste võitluste ja valikute teel, teiselt poolt kulgeb aga sulnilt läbi tegelaste mõtte-, hinge- ja tundemaailma ning põnevate suhete rägastiku.

“Võõrad lapsed”.
Ljudmila Ulitskaja

“Võõrad lapsed”

Tõlkija Ilona Martson

Tänapäev, sari “Punane raamat”

Tuntud vene prosaisti novellikogus on kaks kimpu sõjajärgse Moskva lapse­põlvelugusid, mis lummavad ja haaravad kaasa. Mitte ilmaasjata ei luba raamatu sissejuhatus Tšehhovi lühiproosa traditsiooni jätkumist. Peene huumoriga välja joonistatud tegelased koos õrn-nukra sisemaailmaga, värvikas õhustik, terane kõrvalpilk ja fookusse tõstetud argidetailid. Muide, lugesin keset suurt suve raamatust ette paar lugu mehele, kes pole eriline n-ö raamatu­inimene. Kuulas ilmselge mõnuga. Seega topeltsoovitus!

“Päikesekiri”.
Rein Raud

“Päikesekiri”

Viljasalv

Rein Raua uut romaani võib lugeda mitut moodi. Ühelt poolt on tegemist pesuehtsa seiklus- või rännulooga, kus kesksetes osades eesti jõunaine ja samuraide suguvõsa järeltulija. Teisalt on see aga suur, inimeste ja rahvaste saatusi ühendav elulooromaan, kus revolutsioon ja kodusõda kaarte pidevalt ümber jagab. Ega Eestis vist palju neid kirjanikke ole, kes nii põhjalikult suudavad sisse minna ka Hiina ja Jaapani meelsusse ja kultuuri, või veel enam, siduda seda meie oma ajaloo ja mentaliteediga.

“Kokkupõrked”.
Imbi Neeme

“Kokkupõrked”

Tõlkija Ülle Okas

Eesti Raamat

Austraalias elava Imbi Neeme nimi oli mulle siiamaani tundmatu, ehkki eesti juurtega kirjaniku üht romaani on juba pärjatud näiteks Penguini auhinnaga. Lühidalt öeldes on tegu kurviderohke perelooga, kus alkohoolikust ema vari mõjutab veel aastaid pärast surma tema kahe tütre elukäiku, omavahelisi suhteid ja enesehinnangut. Miks me mäletame või tahame mäletada sündmusi erinevalt, mis ajal meie lood valedeks muutuvad ja miks just lähisuhted on tihti kõige valusamad. Ehkki teema on elu tumedamalt poolelt, ei ole tegemist masendava ega sünge lugemisega.

"Toscana õed".
Lori Nelson Spielman

“Toscana õed”

Tõlkija Ülle Jälle

Tänapäev

Värvikas perelugu, kus vana needuse varjus arenevad keerukad suhted veel sajandeid hiljem. Eneseleidmine, armastuse­otsingud, Ameerikas sündinud itaallannade rännak läbi Itaalia ja kimp säravaid karaktereid eri generatsioonidest teeb sellest raamatust mõnusa puhkuse- ja suvelektüüri.

ENESEABI

“Ajutreening edasijõudnutele”.
Gareth Moore

“Ajutreening edasijõudnutele”

Tänapäev

Naudin ristsõnu, sudokusid, laua- ja mälumänge, sest need panevad pea tööle. Dr Moore’i raamat läheb samasse rivvi, sest treenib aju nutikate ülesannetega. Neid on 40 päeva jagu, üks igaks päevaks, ja mõistatused lähevad järjest keerulisemaks. Saad arendada nii keskendumisvõimet kui ka vaimset paindlikkust. Raamat annab lahendamiseks ka vihjeid ja nippe, et jõuaksid ise tulemuseni. Kõige lõpus on kõik lahendused ilusasti kirjas, et võiksid tulemust kontrollides endale õlale patsutada – hea töö! Mõnus nokitsemine. Liis Auväärt, ajakirjanik

AJALUGU

“Eesti põrgute lood – põrgu pärimuses ja maastikul”.
Marju Kõivupuu

“Eesti põrgute lood – põrgu pärimuses ja maastikul”

Varrak

Meeleolukas teejuht eesti rahva­pärimusest tuntud põrgutesse. Loodusmaastikus on tegu kaunite paikadega, kus paljandub liiva- või paekivi ning kuhu aeg või inimesed on uuristanud koopaid. Umbes pooled Eesti põrgud, mille kohta on säilinud rikkalikku rahvapärimust, asuvad Viljandi- ja Valgamaal. Rahva elav fantaasia pani sinna elama vana­pagana, samas kui praktiline meel kasutas põrguid keldri ja laona, hädaaegade pelgu­paigana või vormis neist mõisaparkide juveeli. Tänapäeval on mõnestki ammusest vaatamisväärsusest saanud kaitsealune loodusobjekt. Paiguti on põrguna tuntud koopad muutunud osaks kadunud maastikust, näiteks Õisu põrguoru koopad, mille kunagist hiilgust võib vaid aimata. Inna Jürjo, ajaloolane