Rahva lõhestaja number üks
Mul on toiduga kuum suhe. Mulle meeldib süüa, meeldib süüa teha ja eriti meeldib, kui minu tehtud rooga süüakse. Ma olen kõigesööja ega ole vabatahtlikult ühtki toiduainet oma menüüst välistanud.
Paraku on mul üks häiriv toiduallergia: ma ei saa süüa sinimerikarpe. Saan neist tugeva mürgituse, mis on nii mõnelegi toredale toiduseiklusele kriipsu peale tõmmanud. Nüüd olen allergiaga rahu teinud, aga alguses muidugi mässasin. Esimest korda karpe süües ei osanud ma midagi karta ja toidumürgitus, mis söömingule järgnes, niitis mu kolmeks päevaks jalust. Teisel korral sai aplus minust jälle võitu ja lootsin, et keha on ebameeldiva kogemuse unustanud. Ei olnud. Kolmandal korral püüdsin oma seedetrakti hanitada kiire kugistamisega – et kui teen kähku, siis organism ei pane ebasoovitavat toidupoolist tähelegi. See seiklus lõppes haiglas. Rohkem ma nii ei tee, aga neelud kõiksugu molluskite järele käivad mul edasi ja seepärast ei mõista ma neid, kes end pealtnäha ilma igasuguse mõjuva põhjuseta mõne maitsva toidugrupi tarbimisest välja lõikavad.
