"Mu vanemad pole iial olnud kuigi empaatilised mu tundlikkuse suhtes. Kui ma teismelisena oma toas nutsin, hüüdsid nad: “Ära ulu!” Ega tulnud uurima, mis mul viga on. Nii on see siiani. Mina nutan, nemad vaatavad teises toas telekat." Loe Annete lugu edasi juba artiklist.

Jaga
Kommentaarid