Kadri Kõusaar kujutab sõnas ja pildis vaimsete murede eri palgeid ning leiab, et kannatamise asemel  tuleb võtta vastutus ja tegeleda oma haigusega.

"Mu vanemad pole iial olnud kuigi empaatilised mu tundlikkuse suhtes. Kui ma teismelisena oma toas nutsin, hüüdsid nad: “Ära ulu!” Ega tulnud uurima, mis mul viga on. Nii on see siiani. Mina nutan, nemad vaatavad teises toas telekat." Loe Annete lugu edasi juba artiklist.