KOLUMN | Eva Luigas: unistus ilusamast kehast

Nooruses meeldis mulle üle kõige lugeda, minu toa seina kattis suur raamaturiiul. Kui ma praegu silmad kinni panen, võin eksimatult üles lugeda, kuhu oli paigutatud eesti, vene ja välismaine kirjandus, millises vahes olid Balzaci ja millises Tšehhovi kogutud teosed. Muidugi oli seal terve rida sarja “Maailm ja mõnda”. Sellest oli mu lemmikuks Gerald Durrelli “Joobnud mets”. See kirjeldab loodusmehe ja kirjaniku reisi Lõuna-Ameerikasse, et Inglismaa loomaaedadele haruldasi loomi-linde koguda.
Ühe raamatus lõbusalt kirjeldatud tegelase, vastkoorunud tšahhatibu, ristis reisiseltskond Eggbertiks. Eggbert oli muidu tore linnupoeg, aga tema keha oli proportsioonist väljas, eriti suured olid ta jalad. Eggberti arvates olid jalad talle ristiks kaelas, sest need käitusid kogu aeg isepäiselt – läksid pidevalt omavahel sõlme, tallusid teineteise varvastel ning kõndisid justkui ise suunas.
Nüüd olen avastanud, et käitun samamoodi nagu see kaugelt Lõuna-Ameerikast leitud suleliselaps. Leian end aina sagedamini peegli ees seismas ja mõtliku halvakspanuga mõnda oma kehaosa põrnitsemas.