“Isa vedas mind kõikjale kaasa…” alustab Indrek Sarapuu meenu­tusi oma isast Vaado Sarapuust (1944–2021), kes aitas nii Tõnis Mäel kui ka Jaak Joalal Nõukogudemaa avarustes edu saavutada. Vaado oli mees nagu orkester! Mängis Horre Zeigeri orkestris tenorsaksofoni ja klarnetit. Tegutses Eesti NSV Riiklikus Filharmoonias režissöörina ja 1981. aastast alates Tallinna linnahallis pearežissöörina, korraldades paljude meie artistide esinemisi väljaspool Eestit. Ta oli julge ja kõrge lennuga, self-made man, keda muusikud ja kolleegid omavahel Felliniks kutsusid – Vaadol tuli aeg-ajalt SUURE REŽISSÖÖRI vaim peale, ta võis kärkides ja kamandades olla üpris autoritaarne.

“Kord sõitsime Eesti Filharmoonia direktori Tiit Kolditsi ja konferansjee Viivi Diksoniga 1980ndate alguses rongiga Piiterisse,” jätkab poeg Indrek meenutusi. “Viivi oli silmapaistev daam, sellest sain juba noore poisina aru. Kui kontsert oli lõppenud, läksime isaga, kes korraldas toona Leningradis eestlaste galakontserti, hotelli luksnumbrisse, kus peatus laulja Jaak Joala. Vann oli roose paksult täis. “Raisk, kuradi silo,” ütles Jaak ja lõi jalaga vannitoa ukse kinni.”

Kuna Vaado Sarapuu oli lennukate ideedega persoon, siis juhtus tal Nõukogude Eestis jamasid palju.