Meil on võimalus endale meeldida praegu, aga ka luua rahulolusild minevikuga. “Me ei salvesta oma mälestusi ühekorraga, vaid mälusisu talletamine võtab aastaid, kui mitte aastakümneid,” räägib ajuteadlane Jaan Aru. Põnev, et eilne sündmus ei olegi veel täiuslik mälestus, vaid nagu pooleliolev maal, mida tasapisi täiendame. Pintslitõmbed toovad ajapikku värvid ja pooltoonid ning kontrastid ja rõhuasetused. Me loome tähenduse iseenda elule ja see on meie enda teha.

Hüpates oma mõttemaailmast oma keha juurde, oleme sel suvel võtnud ajakirjas fookusesse kooselu kehaga. “Minu kõige keerulisem suhe” on pealkirjaks lool, kus kolleeg Risto kirjutab sellest, et vastuoluline ja klattimist vajav pole kehasuhe mitte ainult naistel, vaid ka meestel.

Ükskõik kui palju me ka ei tahaks, lahutada meeli kehatunnetusest pole võimalik. Meie väline kuju annab teistele esmamulje meist ja kehaga peame ise koos elama. Oluline on aga, et mitte kellelgi teisel peale meie enda pole õigust teha etteheiteid meie kehale. Ei, see pole õigustuseks, et olla ebatervislikult ülekaaluline, aga teised ju ei tea, missuguste pingutuste ja siseheitlustega inimene maadelda võib.

Samal moel vajab mõistmist tätoveerimine. Meile võib see meeldida või mitte, aga peame leppima – tätoveeritud keha on teise inimese enda oma. Tema otsustab, mida ta sellega teeb. Nagu meie otsustame, mida meile meeldib oma kehaga teha. Seepärast näitab seekordses moeseerias rannariideid tätoveeritud naine, kes on piltidel oma kahe lapsega.

Naudime kooselu iseendaga!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid