Ühe raamatus lõbusalt kirjeldatud tegelase, vastkoorunud tšahhatibu, ristis reisiseltskond Eggbertiks. Eggbert oli muidu tore linnupoeg, aga tema keha oli proportsioonist väljas, eriti suured olid ta jalad. Eggberti arvates olid jalad talle ristiks kaelas, sest need käitusid kogu aeg isepäiselt – läksid pidevalt omavahel sõlme, tallusid teineteise varvastel ning kõndisid justkui ise suunas. Eggbert võis pikka aega oma jalgu mõtlikult põrnitsedes juurelda, millisel moel oleks neist võimalik vabaneda. Talle tundus, et kui ta vaid neist lahti saaks, algaks tõeliselt tore elu. Seepärast püüdis ta pidevalt varitseda hetke, kui jalad olid tema arvates valvsuse kaotanud, et siis neid maha jättes kiirelt põgeneda. Kuid jalad, sindri­nahad, ärkasid alati viimsel hetkel tardumusest, läksid põgenemiskatsel sõlme ja linnuke lendas uperkuuti.

Nüüd olen avastanud, et käitun samamoodi nagu see kaugelt Lõuna-Ameerikast leitud suleliselaps. Leian end aina sagedamini peegli ees seismas ja mõtliku halvakspanuga mõnda oma kehaosa põrnitsemas.