Mai lapse­põlve­kodus Õie talus seisis kambris puhvetkapp. Seal hoidis ta ema Endla Pärda oma kõige kallimaid nõusid: läikivaid tumerohelisi kohvi- ja alustasse.

Kui Mai oli vahest kolme­aastane, sättis ema pidulikud nõud lauale. “Aga mina sain laua pealt ühe tassi kätte ja kõndisin uhkelt üle toa, tass näpu vahel kõlkumas,” jutustab Mai. “Mul on nii meeles, kuidas ema ehmatas! See võis ju pulmakingitus olla?” Tass sai kibekiirelt purunemisest päästetud.

Õie talus kasvatati tõulinde, hariti maad ja õitses üle 40 õunapuu. Külm võttis uibud ära 1940. aasta talvel, varsti tuli maha jätta talugi: “Ütlesin Elmo Nüganenile, et tema film “1944” on nagu minu elu pealt maha spikerdatud. Meie põgenesime ka vankriga oma kodust.” Tulema tuldi Ambla-Koigist Järvamaal ja peavarju leiti Mai vanaema juures Tartus. Memme suureks rõõmuks sai Maist agronoom – “Ma pole seda iial kahetsenud. See oli niivõrd laiahaardeline eriala ja andis eluks tohutult hea baasi.”

Tema tööelu algas Vändra kolhoosis ja päädis sellega, et Mai valiti ülemnõukogusse. Seal hääletas ta 1991. aasta 20. augustil Eesti iseseisvuse taastamise poolt. Ning kuigi möödaniku poliitmängudest võiks Mai abiga mõndagi pajatada, jätkub see lugu mujal – sellega, kui ta sai Toompealt viimase palga.