Ükspäev ilmub Facebooki uudisvoogu pilt tordist Jaagup Kreemile, mille muusiku sõbrad on Maarikalt tellinud. Tunnen, et aeg on kohtumiseks küps: haaran telefoni ja kauplen end koogigurule külla. Mõttes on üheskoos kokata ja sinna kõrvale juttu puhuda.

Hoolimata arvukatest kiitustest ja tiitlitest – alles eelmisel aastal kuulutati Maarika Sale Eesti parimaks pulmatorditegijaks – jääb naine tagasihoidlikuks. Ta nimetab end „lihtsalt torditegijaks” ja lisab naerdes laua taga kohvi joova mehe poole viibates, et Koogisahvri esindusnägu on pigem ta kaasa, kes kooke tellijateni transpordib ja kelle abita ta toime ei tuleks. Abikaasa Ergo, vihjest aru saanud, lõõbib kaasa: „Olen Koogisahvri sibi, transamees, raamatupidaja ja logistik. Ja seda kõike lisaks oma põhitööle,” ning lisab naerdes: „Kumbki meist pole puhanud viimased 20 aastat, aga lolliks, näe, pole ka veel läinud.”

Maarika avaldab meie pagaripühapäeva menüü – kiluvõikuampsud pestoga, suitsukana-quiche, laktoosivaba mandli-vaarika-tarte ja mandliküpsised – ning ulatab mulle tükeldamiseks paar kanakintsu. Kui uurin mehelt, kas Maarika röövis talt südame oma kulinaarsete šedöövritega, muigavad mõlemad. „Tegelikult on nii,” avab perenaine, „et ma ei osanud 18aastaselt isegi mitte muna praadida. Mind kodus kööki ei lastud. Vanemad olid lihtsalt nii suured gurmaanid, et tahtsid kõike ise teha. Meie peres oli põhimõte: olgu ajad, millised tahes, sööma peab hästi!”