Andrei Hvostov Siberisse saadetud isa loost: seda kirjeldades tulevad pisarad silma, mul on mu küüditamistrauma olemas

Tänavu möödub 80 aastat juuniküüditamisest. Mitmeid põlvkondi tabanud trauma elab edasi nende lastes, lastelastes, lastelastelastes. Paraku ei piirdu küüditamiste ajalugu 1941. aasta sündmusega, meenutab Andrei Hvostov.

80 aasta taguse juuniküüditamisega ei piirdu paraku küüditamiste ajalugu Eestis, meenutab Andrei Hvostov: „Isa päriskodu oli tema perekonnal Baikali järve taga Tšitaa oblastis. Eesti rahvatarkus „Siberist Siberisse ei saadeta” pole tegelikult mingi tarkus. Saadeti küll. Ja kuidas veel saadeti.
Isa rääkis, et neile toodi koolis lõunapausi ajal klassi kandik õhukeste leivaviiludega, millele oli raputatud veidi sahhariini. Igale lapsele üks leivaviil. Kui mõni laps polnud sel päeval kooli tulnud, jagati tema ports palukeste kaupa ülejäänute vahel. Nälg oli nii suur, et nad hoidsid igal hommikul pöialt, soovides mõne klassikaaslase koju jäämist. Ehkki nad teadsid, et koju jäämise põhjuseks on tavaliselt rindelt tulnud surmateade. Aga nälg oli nii kõikehõlmav, et nad ikkagi soovisid neid ülejäävaid leivaviilakaid. Seda rääkides hakkas isa nutma. Mul tulevad seda praegu kirjeldades ka pisarad silma. Õhukeste leivaviilakate jaotamise mälestuse juures ei maininud isa poole sõnagagi, et see kõik toimus küüditatute asulas. Tookord, selle loo jutustamise ajal, ma võtsin lihtsalt teadmiseks, et ahah, sõja ajal elati Siberis siis niimoodi. Siberi n-ö vabade inimeste hulgas. Aga nad ei olnud vabad!“

Loe lugu edasi juba artiklist.