Igasuvistel malevakokkutulekutel joodi kastide viisi õlut, lauldi, tantsiti ja taieldi, nii et maa must. Lauldi suvest, tööst, malevast, armastusest, maleva­armastusest. Suvisest fluidumist. Vahel peideti sõnadesse poliitikat, vahel pakuti lihtsalt meelelahutust. Põhjadena kasutati nii inglis- kui ka itaaliakeelseid hitte, aga laenati ka idanaabritelt ja teisendati rahvalaule.

Emmaste ’86 malevahitt on Leonard Coheni laulu “Dance me to the End of Love” kaver ja räägib sellest, kuidas leida tüdruk, kes lõhnaks nagu hein. Tegelikult on tegu “Veterani lauluga” (tuntud ka kui “Partisani lauluke” – toim). See sai tehtud kurbloona hoiatuseks neile, kes liiga kauaks malevasse jäid,” meenutab üks sõnade autoreist Ardi Paul, kes töötab praegu koolijuhina. “Eks see oht kummitas kõiki, kellele tundus, et malev ongi ELU – noore inimese ideaalmaailm, igavene kulgemine igavesel suvel.”

Ja nüüd! Laulame koos Leonard Coheniga: na-na...

Räägin teile, noored sõbrad, ühe nukra loo. Kunagi ka mina olin vallatu ja noor. Oma teada olin juba üpris kõva mees, tundsin, puudub EÜE, läbi tuleks käia see.

Refr: Na-na…

(---)

Teisel aastal olin tark ja rühma valisin. Ema rõõmuks karsklastega kokku sattusin. Kiirelt endal pruudi leidsin, lõhnas nagu hein, komissar ta üle lõi. Nüüd on minu hinges lein.

Malevas kirjutati algupäraseid viise harva, just sõnade tegemine kuulsa viisi peale tõi kaasa edu malevataidlusel.

“Kujundlik muidugi – tantsi minuga kuni armastuse lõpuni,” muigab Ardi Paul ja räägib selle pala saamisloo: “Leonard Coheni laulust malevalaulu tegemist soovitas praegune ajakirjanik ja raadiohääl Jüri Laulik. Mina pakkusin rühma loomingulis-­joomingulisele kollektiivile selle välja ja nii sündis lugu ühel kaunil juulikuisel suveõhtul Emmaste ’86 rühma baaris Hiiumaal. Autoriteks Meelind, Pihelgas, Paul, Koppel ja Roosaar. Tuntud viis oli võti, aga ka teemapüstitus ja sõnad olid olulised – mõni malevlane ei saanudki või pole äkki praeguseni saanud sellest malevalummusest lahti. Või ei osanud seda uuematesse aegadesse teisendada, oli vaid äratundmine ja hirm, et see igavene muretu suvi, kuhu jätkus nii nalja, napsi kui ka naisi, saab otsa. Oli ka neid, kes hilisemas elus hammasrataste vahele jäid.”