Lahe on siis nähtavasti mõnu või õdu või lõbu või lust ja lillepidu; muretus, rahulolu, elevus, rõõm. Kõrgemas kraadis heaolu ehk ägedust võiks märkida pillerkaar, nauding, vaimustus ehk eufooria ehk joovastus ehk ekstaas, õnn ja õndsus. Rõõm, kui tahes suur, on lühiajaline, seevastu elurõõm kogeb kõiki rõõmu astmeid läbi elu, võites ära ajutist kurbust, norgu, tuska, tüdimust. Elurõõmus inimene on naerumaias, sestap kiputakse teda pidama pealiskaudseks ja isekaks, eriti põlgavad tühipaljast need, kes arvavad end elavat hädaorus.

Naerul on rohkesti varjundeid, alates muhelusest ja muigest ning kihistamisest ja kõkerdusest lausa lagistamise, lõkerdamise ja hõiskamiseni. Vali naer võib olla pupsuv, hirnuv, kiunuv, hirskav, kriiskav, pasundav, rõkkav, nii kuidas iganes oskame seda märgata. Omaette naermine lahustab muremolekule, seltsis naermine liidab olendeid kogukonnaks. Aga mitte igasugune naer.