“Aivar, kes sai võetud selleks, et ta tooks hommikul kohvi voodisse, on slikerdanud nii, et läheb pesema ja hoopis mina teen kohvi. Siis pikutame kolmveerand tundi voodis ja joome kohvi. Et oleks rahulik ärkamine, ärkan varem, ei karga hullunult üles ega kaabi tööle,” räägib Eva. Temas on stand-up-koomiku kvaliteeti.

Jah, tõesti, suhted tuleb ilusaks elada.

“Noorena ei oska naised oma ilu hinnata. Põevad mingite pseudoprobleemide käes,” ütleb kunstnik Tiina Tammetalu. Olen sama mõelnud. Ainuüksi noor olemine on ilus.

Vanusega aga tekib mõistmine, et me pole ilusamad ega koledamad viis või kümme kilo või viis või kümme aastat teistsugusena. Mitte inimesed meie ümber, vaid me ise seame enda piirid ja ehitame oma vanglad.

Miks ma välimusest ja kehast üleüldse räägin? Võiks ju väita, et vaim on oluline! Südametäiega saaks põrutada, et mis tähtsust sel on, milline ma välja näen, minu olemus on oluline. Kehakultus on vanamoodne!

Jah, nii ongi! Aga ükskõik kui palju me seda ei sooviks, vaim pole lahus kehast. Kui oleme teinud rahu välimusega, kiirgab seda meist ka väljapoole. Sageli oleme ise enda suhtes kõige suuremad seksistid. Nõuame oma kehalt arusaamatuid standardeid. Rahulolu iseendaga algab oma silmade tagant. Kui arvame, et see sõltub kellestki teisest, oleme lõksus. Teise inimese lõksus. Ikka me ise saame end ilusana näha.

Mõnda aega oleme Eesti Naises avaldanud pilte ja lugusid, mille iva on: tunne end oma kehas hästi. Sel suvel võimendame seda nägemust Delfi kaudu. Ajakirjas aga räägivad kaks volüümikamat naist oma kehast. Kiidan ja imetlen nende julgust.

Meie mõte on õhutada igaüht tundma end ülistatuna oma kehas, olgu ta kogukas, naine või mees, noor või vana. Üht ja teist saame muuta, aga ei ole mõtet põdeda nende asjade pärast, mida muuta ei saa.

Mõnusat jaanipäeva ootust!