Mul on üks lõbus meelelahutus. Võtan suvalise ingliskeelse laulu sõnad ja söödan need Google Translate’ile. On üks selline naljakas ja kuulu järgi seksistlik tõlkemootor, mis ükskõik millises keeles moodustatud lause ükskõik millisesse keelde tõlgib. Või, noh, peaaegu tõlgib. Viimasel ajal enam mitte nii valesti kui aastate eest, kuid näiteks ametliku kirja vormistamisel ei soovitata ka praegu Google Translate’i liigselt usaldada.

Mõne päeva eest tegin seda taas. Otsisin üles ühe ammuse lemmiklaulu sõnad ja vaatasin, mida Google Translate neist arvab. Arvas nõndaviisi:


Jah, ma suitsetan rohtu ainult siis, kui seda vaja on

Ja ma pean natuke puhkama – jee, kus on sess?

Tunnistan, põletasin madratsisse augu

Jah, jah, see olin mina, tunnistan end süüdi

Ja kolme loendamisel tõmban suleteki tagasi

Viib mu tee külmkappi

Sees üks kuiv kartul, valet pole, isegi leiba pole

moosi pole, bämm – pea kohal lööb valgus põlema!

Ma ei näe, midagi on üle minu, rasvane

Unetus, palun vabasta mind ja lase mul unistada

Nõmme peal hullu armastuse tegemisest

Hammastega rebin sukkpükse

Kuid kergendust pole, ma olen oma köögis väga ärkvel

See on must ja ma olen üksik

Oh, kui ma saaksin ainult natuke magada

Jube müra paneb mu läbi naha pugema

Mul on vaja natuke magada

Ma ei saa und

Skisofreeniline, eks ole? Kummatigi sobib too tõlge originaali külge aga hästi. Sest Faithlessi „Insomnia” (ehk laul, mida Google’il tõlkida palusin) on ka ise kaunis skisofreeniline. Sama skisofreeniline nagu teema, millest kõneleb.

Unetus on hull asi. Ma sõidan korra kuus üle Atlandi ookeani riiki, kus asub minu teine kodu, et sealt siis peagi tagasi Eestisse lennata. Mu pere ja maine vara on Ameerika Ühendriikides, töö ja sõbrad Eestis.

Edasi lugemiseks: