SUREMATUSE IHALUS
Mis (vähetuntud) nime kannab Kreeka jumalatar, kes kondab Dante „Jumalikus komöödias” ikka koos oma vana mehega? See surematute soost näitsik armus inimsoost noormehesse ja et temaga abielluda, pidi tollegi surematusse tõstma. Oli tormakas, ei sõnastanud oma soovi – mis on ju käsk universumile – küllalt selgelt, nõnda siis pälvis noormees küll igavese elu, kuid mitte igavese nooruse. Kas võib meesterahvast, kes on tuhat-pluss-aastat vana, ette kujutada jumalanna kõrval, kes püsib muutumata ilus! Valesti valitud igavik on igavene pettumus.
Nooruse pikendamist nautida on soovinud mõnedki ülikud, kasutades kõikvõimalikke salakunste, näiteks noorte tervete meeste vere ülekandmist isegi enne seda, kui olid avastatud veregrupid ja nende sobimatus. Tänapäeval on relvaks veganlus, 10 000 sammu, jõusaal. Mis ehk on hea ihule. A kuis on lood vaimu treeninguga? Enamasti elatakse kiiret mudeldatud elu – samal kellaajal äratus, kella pealt sööma, kella pealt tööle, kella pealt trenni. On teaduslikult tõestatud, raudne päevakava tagab tervise ja elu ladusa kulgemise. Vurad justkui vokiratas lõputut heiet kedrates.
Elada kaua, parem veel igavesti. Igavene elu samas kehas oleks aga otsekui projektiteater, kus sama rolli etendatakse sajandeid, tülpimuseni. Aina uues kehas oleks mäng aga hoopis uues rollis, hoopis teises näidendis, võib-olla hoopis teises teatris. Missugune võluv võimalus. Ollakse ju nüüdki mitmes osatäitmises, sageli veel üheaegselt – poeg, isa, abikaasa või õpilane, õpetaja, lapsevanem, ja need on vastandlikudki rollid. Kuid keha omadused, iseloom ja tõekspidamised suruvad elu ikkagi samasse raami ning välistavad vajaduse kogeda kõikvõimalikku, mis maailmal pakkuda. Nõnda tundub paratamatu jätta maha kulunud keha ning ihaleda vaatuste vaheaega.
Vurad justkui vokiratas lõputut heiet kedrates.
Ajaliku inimese edasikestmine lastes ja loomingus on lohutav uskumus, aga pelgalt müüt. Lähevad ju lapsed oma teed, olles nagunii kõrgemal energiatasemel ning teisenenud geenidega. Järglased loovad oma maailma, kus kehtivad nende põlvkonna seadused ja käibivad muusugused teadmised ja ideaalid. Käsitsi kirjutamisest on nad võõrdunud, nagu ka peast arvutamisest. Külmkapp mõtleb nende eest olmeasju, kodurobotid tunnevad oma tööd. Vabaks jäänud ajal kaverdavad meie (lapse)lapsed Bachi jätsuks ning aadlipreili rollis lippavad laval ringi teksapükstes ja ropendades, mis tundub neile elulähedane ja ilus. See on nende õigus. (Kord möödub maailm ka neist.)
Olendite eluea pikenedes saab ruum otsa. Soojade maade linnapilti vaadates juba tundubki, et seal ei jätku maad rohkemaks kui ühel jalal seismiseks. Ainus, mil arvatakse piiri mitte olevat, on majanduskasv kui õnne allikas – kuni kroonviirus sellele piduri peale pani. Võimalik, et olude sunnil pöördume tagasi kasinuse juurde.
Kokkuhoid on mitmetasandiline sõna, viidates nii raiskamatusele kui ka inimestevahelisele empaatiale. Aga kas? Võib-olla jääb see käest lastud võimaluseks. Selgel suvepäeval maanteel hukkunuid, kenas kodus nuga saanuid, mõttetult riskinuid, üledoosis elu kaotanuid kokku lugedes tundub, et erilist väärtust pole sel ainsaks arvatud üürikeselgi elul, mis siis veel igavesest loota. Kui mitu tapmist tuuakse vaataja teadvusse iga päev Eesti Televisiooni kanalites! Mõrvalugude uurimisega lahutatakse meelt mitte ainult Midsomeris.
Teada on, et ükski aatom ei teki ega kao. Kogu universum seisab koos Mendelejevi tabeli ainetest ja inimenegi on tehtud sellestsamast täheainest. Koguja ütleb: Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all! (Ko 1:9) Meil ei ole vaja surematuks saada, oleme niikuinii igavikulised.
