Ja jätkab: “Samas on see roll, mask, mille all on poiss, kes loodab, et kellelgi on teda vaja. Et ju neid luuletusi on kellelgi päriselt tarvis.”

On reede õhtu, Jürgen istub kohvikus, silub oma habemepatsi ja räägib…

…kuidas ta ei või kannatada, kui keegi ütleb, kuidas on õige


Ma ei talu ühiskondlikke piiranguid. Kui öeldakse, kuidas tuleb käituda, siis ma tunnen, et mu närv ei pea vastu ja ma pean nimme tegema kõik vastupidi sellele, mida ühiskond ja väike­kodanlik olukord mult ootavad.

Mind kutsutakse koolidesse kõnelema ja igasugu üritustele luulet lugema. Aga näiteks. Valmistun minema ja mulle öeldakse, et no ärge siis enne alkoholi tarbige! See on mulle signaaliks, et p e a n võtma pudelikese – kuidas ma muidu selle lause ära olen teeninud? Kuigi jah, koolide puhul ma ikka jälgin teadlikult, et oleksin kaine, sest laste vastu mul trotsi ei ole.

Alkoholiga on mul sõbra, vaenlase ja armukese suhe. Keeruline, ühesõnaga. See on võitlus, aga vahel ei tundugi see raske. Kui on palju tööd, kui on vaja olla lastega, kui teen trenni, kui olen eemal maailmast ja inimestest, probleemipundardest ja avalikest kohustustest – pole probleemi!

Tead, ma ei tohiks tegelikult praegu kohvikus istuda ja õlut juua, ma peaks kodus tõlkima. Käsil on Paavo Haavikko luulekogu tõlke viimased jupid, teeme seda koos suure kamba tõlkijate-­luuletajatega. Oh jah… kui luulekogu toimetaja Piret Saluri seda ajakirja lugema juhtub, mõtleb ta kindlasti, et no on kuradi pätt…

Edasi lugemiseks: