“Konnichiwa,” ütleb Shuichi (38) kummardades.

Konnichiwa,” vastan samuti kummardades ja entusiastlikult haukuva chihuahua’ga tõtt vaadates.

“Tere! Palun tule edasi ja ära lase end Loccol segada. Ega ta enne järele ei jäta, kui on oma uudishimu rahuldanud ja selgeks teinud, kes siin pealik on,” sõnab perenaine Marju Shiraishi (40).

Sisenen üpris pisikesse kahekorruselisse korterisse ning selle nappi sisustust vaadates tekib tunne, nagu oleksin Tallinna asemel hoopis Tokyosse sattunud. Traditsioonilises Jaapani kimonos Marju kallab teed ja palub istet võtta.

“Igapäevaselt ma kimonot ei kanna, aga pidulikel juhtudel ikka. Ja külaliste võõrustamine on Jaapanis hästi pidulik sündmus, millega ma siiralt nõustun, nii et tunne end mõnusalt,” selgitab Marju ja võtab koera sülle. Istume neljakesi diivanile ja joome rohelist teed. Koer piidleb mind jätkuva uudishimuga ning endiselt urisedes ja haukudes.