KUULA | Eda-Liis Kann: armastus on meeletult edasiviiv jõud
(1)
Eda-Liis Kann oskab valida õigeid, elu poolt kandikul serveeritavaid hetki, ning elada õhust ning armastusest. Tema tee rahuloluni ning selle jalgu alt viiva tundeni läks mööda Ameerika mägede kiirraudteed.
Eda-Liisi särav naeratus ning ebaeestlaslik väljendusviis ei jää märkamatuks: “See, et ma näen ekraanil okei välja, on minu enda teha. See ei ole telekanali poolt tagatud ega nõutud ja nõuab väga palju lisaaega.“ Ekraanil esinduslik välja näha on talle tähtis, kuid võimalusi luua polnud esialgu lihtne. „Kui koputad ukse peale ja palud abi meigiga või ilusa kleidi laenamiseks, siis küsitakse, kes sa oled ja miks ma pean sulle laenama? Õigesti küsivad, sest usaldus tuleb välja teenida. Kleit maksab 800 eurot, aga kui ma selle katki kukun või ära rikun, palun väga, maksa kinni. See on aastatega tekkinud usaldus. “
Eda-Liisi tee glamuurini on täis hulljulgeid otsuseid ja jalgu alt viivaid kannapöördeid, kus suur tunne südames oli ainuke küte ja kindlustunne. Ta on julgenud elada ebaeestlaslikku kirega: „Minu suurimaks kujundajaks on olnud lapsepõlv. Kasvasin koos nelja õega, meil ei olnud peres kunagi autot, aga meie maailm oli nii suur. Minu vanemad andsid mind tihti sugulaste hoolde ja see avardas minu maailma juba tüdrukuna: et maailm ei ole pisike koht, vaid värviline, mitmetahuline, siiruviiruline ja seda avastada on põnev. Ja loomulikult minu isa, ta on maailma parim. Kui ema oli praktiline, sest viie tütre eest tuli hoolitseda – ja täna ma mõistan, et see on meeletu töö –, siis isa oskas alati mulle parimad präänikud tuua. Ta teadis täpselt, mis oli mu südamesoov.“
Eda-Liis tunnistab, ta soovib olla emana samasugune: kasvatada lapsed iseseisvaks ja kahe jalaga maa peal olevateks naisteks, kes ei takerduks ühiskonna normidesse, vaid oskaksid ja tahaksid ise oma maailma luua. “Miks keelata lapsi keelamise pärast…? Ma püüan seda vältida, aga see ei tähenda, et ma hommikust õhtuni ei keelaks neid. (Naerab.)“ Et olla hea ema, on talle oluline leida tasakaal emarolli ja iseenda vajaduste vahel. „Mäletan, et meil tuli suuski jagada ja loobusin suuskadest tütre kasuks. Jooksin terve Pirita ilusa suusaraja tema kõrval ja innustasin teda. See oli äge, aga mina...? Õhtul võtsin oma aja, panin suusad alla ja sõitsin need seitse kilomeetrit ka ise ära. Aga kus ma sõitsin? Ikka kodu kõrval Merivälja pargis: vihtusin 500meetriseid väikeseid ringe, kuni sain seitse kilomeetrit täis. See on emaks olemise kunst.“
Eda-Liisi kolleegid ütlevad, et tal on seitse nägu. Naerdes tunnistab ta: “Eks see India muutis mind hipsteriks. Soovisin järgida oma armastatu teed ning luua kodu sinna. Näha elu primitiivset poolt, see annab oskuse hinnata oma elu. Armastus on kõik. Armastus on midagi, mida ma pean ise õppima, sest meie lapsepõlves seda ei öeldud. Toit oli laual ja see tähendaski, et ema sind armastas.“ Eda-Liis ütleb igal õhtul teadlikult unesõnu oma lastele.
Kaunis loodus ning suur tahe luua oma maailm viisid Eda-Liisi mingiks ajaperioodiks maale elama. Linnapreilil oli ettekujutus mahetalust, kus kõik tehakse ise ning silme ees ilustatud pilt Vargamäest, kus lapsed kasvaksid üles looduse keskel. Igale lambale sai nimi pandud, pisikesi kollaseid sulepalle toas lambi juures soojendatud... Aga ühel hetkel saab neist loomadest toit ja see pole lihtne. See pole muinasjutt, mida edukatel töökohtadel kanda kinnitanud noor naine ette kujutas. Eda Liis tunnistab siiski, et talle meeldib füüsiline töö ja aednikuametist unistab ta siiani. Seda kirge jagab ta endast vanema kaasaga. “ Ma ei oleks elu sees uskunud, et ma leian hingesugulase Haldos, aga meil jookseb juba kaheksas aasta ja siiani olen elanud nelja-aastastes tsüklites. Olen täna siin, kus ma oleksin alati tahtnud olla.“
Mis on need erilised präänikud, mida isa lapsepõlves Eda-Liisile kinkis? Mis hetki oma elust ta tahaks muuta ja ümber mõtestada? Kui keeruline on uuesti alustada ja kust ammutab Eda-Liis energiat, et igal õhtul öelda oma lastele imelisi unesõnu? Vastused saad saatest!
