Triinu Kaupa (20) teavad sõbrad kui lõbusat tüdrukut. “Õpetajate silmis alati särasilmne ja naeru­suine ning suhtumisega, et pole probleemi, millele ei leiaks positiivset vaatenurka. Kõrvalt vaadates neiu, kes sõpradega naerab ja rõõmsalt vastu tulles lehvitab,” kirjeldab ta ise. Raske uskuda, et tegelikkus on hoopis midagi muud.

Viieteistaastaselt oli Triinul seljaoperatsioon, mille tagajärjel pidi ta keset kooliaastat neli kuud kodus taastuma. Kuna ta elab linnast eemal, ei näinud ta kogu selle aja jooksul peale oma pere eriti kedagi. Ta tundis end nii üksikuna! Kooli tagasi minnes oli Triinu alguses ratastoolis, et vältida vahetunnis kellelegi jalgu jäämist ja kukkumist. Paraku sattus ta seetõttu eraldatusest otse tähelepanu keskpunkti, millest omakorda tekkis sotsiaalne ärevus, mis kasvas edasi ärevushäireks. Triinu hakkas end aina rohkem kõigest uuesti eraldama, ta ei tahtnud enam koolis käia, sõpradega aega veeta ega oma suure kire, muusikaga tegeleda. “Tahtsin olla vaid voodis, pea teki all,” mäletab ta.

Väliselt aga polnud midagi muutunud. Endiselt oli ta särasilmne tirts suure naeratusega. “Ma ei teinud seda teadlikult, vaid kuidagi automaatselt tuli kodust väljudes rõõmus mask ette,” ütleb Triinu. Ta oli nii osav maskikandja, et isegi ema ei märganud tütre juures midagi teisiti olevat. Alles siis, kui Triinu usaldas emale rääkida, et oli üritanud endalt elu võtta, otsiti abi psühholoogilt.

Ausus aitas


Triinu loo algusest on praeguseks juba viis aastat möödas, kuid hoolimata teraapiatest ja anti­depressantide võtmisest ei nimeta ta end depressioonivabaks. “Jah, palju parem on küll. Mind aitasid antidepressandid ja asjast rääkimine,” tunnistab ta. Nimelt kirjutas Triinu keskkooli uurimis­tööks näidendi, milles noored jutustavad anonüümsete kooli­kaaslaste lugusid. Seda käis vaatamas pea 100 inimest ning nende kõigi ees jagas Triinu oma lugu täiesti ausalt ja ilustamata. “Tehes end pea saja inimese ees haavatavaks, lasin lõpuks lahti valusast minevikust. Teadsin, et inspireerisin nii paljusid saalis olijaid abi küsima, enne kui hilja,” sõnab ta. “Usun, et depressioon pole tervenisti väljaravitav."