Nägu naerul, süda lõputult kurb
Triinu Kaupa (20) teavad sõbrad kui lõbusat tüdrukut. “Õpetajate silmis alati särasilmne ja naerusuine ning suhtumisega, et pole probleemi, millele ei leiaks positiivset vaatenurka. Kõrvalt vaadates neiu, kes sõpradega naerab ja rõõmsalt vastu tulles lehvitab,” kirjeldab ta ise. Raske uskuda, et tegelikkus on hoopis midagi muud.
Viieteistaastaselt oli Triinul seljaoperatsioon, mille tagajärjel pidi ta keset kooliaastat neli kuud kodus taastuma. Kuna ta elab linnast eemal, ei näinud ta kogu selle aja jooksul peale oma pere eriti kedagi. Ta tundis end nii üksikuna! Kooli tagasi minnes oli Triinu alguses ratastoolis, et vältida vahetunnis kellelegi jalgu jäämist ja kukkumist. Paraku sattus ta seetõttu eraldatusest otse tähelepanu keskpunkti, millest omakorda tekkis sotsiaalne ärevus, mis kasvas edasi ärevushäireks. Triinu hakkas end aina rohkem kõigest uuesti eraldama, ta ei tahtnud enam koolis käia, sõpradega aega veeta ega oma suure kire, muusikaga tegeleda. “Tahtsin olla vaid voodis, pea teki all,” mäletab ta.
Väliselt aga polnud midagi muutunud. Endiselt oli ta särasilmne tirts suure naeratusega. “Ma ei teinud seda teadlikult, vaid kuidagi automaatselt tuli kodust väljudes rõõmus mask ette,” ütleb Triinu. Ta oli nii osav maskikandja, et isegi ema ei märganud tütre juures midagi teisiti olevat. Alles siis, kui Triinu usaldas emale rääkida, et oli üritanud endalt elu võtta, otsiti abi psühholoogilt.