“Ära muretse, ma oskan lüüa nii, et jälgi ei jää,” ütles mees ja lõi uuesti

Lähisuhtevägivallal võib olla mitu nägu, kuid selle ohvrid tunnevad end ühtviisi – hirmul ja üksi. Samasuguste kogemustega naiste tugiring jõustab hädasolijat, näitab väljapääsu ja loob vajaliku turvavõrgustiku.

“Ta oli šarmantne mees, seltskonna hing. Olin siis 25, äsja kaotanud lähedase. Habras aeg oli, küllap seegi mängis rolli. Suhte algus oli meil tormiline, kirglik, ilus. Kolisime kokku pool aastat pärast tutvumist, 2008. Ta oli toetav ja hooliv.

Kui laps sündis, otsustas mees, et tema kontrollib lapse elu. Selleni välja, et kui meil käis kodus arst, lükkas ta mu teise tuppa ja suhtles arstiga üksi. Teine kord lukustas mu viieks tunniks magamistuppa. 

Pöördepunktiks sai lapse kümnenda kuu sünnipäev. Laps oli haige ja mul oli ühe projekti raames vaja teha mõned sõidud. Mees pakkus, et teeb need minu eest – tegigi, aga nagu selgus, purjuspäi. Kui ta siis koju tuli, ikka purjus, tekkis tüli ja ta lõi mind. Löök tabas riivamisi, ta ütles: “Ära muretse, ma oskan lüüa nii, et jälgi ei jää.” Ja lõi uuesti. Teine löök paiskas mu maha. Seepeale läks ta magama.