Kuni saabus veel täielikumalt venekeelne elu ja seda elu tuli hakata eesti keelde tõlkima. Aga vene keel ei tunne kolme minevikuvormi, tal on kõik ükssama lihtminevik (kaugemaid aegu väljendatakse teisiti), ja muidugi tuli siis verbid ümber panna liht­minevikuna. VENE AJAL TÕLGITI SÕNU, MITTE SISU. Ja nüüd ei saadagi nihestatud olekust välja!

Selle sajandi ajakirjanik reastab hetkeuudised ja neid põhjustanud sündmused samale lihtmineviku ekraanile. Nõnda siis võidakse surra ning järgmises lauses sündida ja kooli minna ikka samal aja­tasandil. Ei aima ajakirjanik, et võiks tegusõnastada näiteks nii: Tüdruk istub väsinult sohval. Ta on kõvasti trenni teinud. Ta oli andnud endale lubaduse trennis käia. Nüüd oleks pingutuseta selge, mis millal toimus.

Eesti keel kaotab oma unikaalseid väljendusvõimalusi kiiremini, kui sulab lumi. Kas tahetakse keeleõpet muulastele mugandada või vaevab meid süütunne, et meil on midagi rohkem kui teistel, seega üleliigset. Või kannatame alaväärsuse käes, et me pole niisugused nagu hoopis suuremad teised. Ükski keel pole tekkinud pelgalt informatsiooni edastamiseks, keele sõnavara ja grammatika hoiab rahvuse iseolemist ning rahva mineviku sügavust ja tuleviku võimalikkust. See teadmine näikse meil olevat minetatud või unetatud! Peenemat, sügavamat emakeeletaju ohverdades internatsionaalseks saada on tühi lootus.

Ei peaks keelereegleid mäletama, küll aga peaks keeletaju olema veres ja üdis.

Enam ei tehta vahet mineviku kesksõna ja oleviku kesksõna vahel. Delfist võis lugeda, et mees jäi langenud puu alla. See oleks tal võimatu olnud isegi purjus päi, ju ta jäi langeva puu alla, mis – tõsi küll – oli kirjutamise ajaks juba tõesti langenud. Ei peaks keelereegleid mäletama, küll aga peaks keeletaju olema veres ja üdis. Peaks ära tundma, mis vahe on (loomult) haukujal koeral ja (parajasti) haukuval koeral või virisejal ja viriseval lapsel, ega arvama, et nii väikse vahe märkaja on üks tüütu tähenärija.

Keelekorraldajad teevad mööndusi, annavad vabaks keelendeid ja lubavad mõnd sõna muuta kahe muutkonna järgi. Sest keel ju teiseneb, ja boonusena teeksid lapsed vähem keelevigu ja saaksid paremaid hindeid. Nõnda on tõmmatud kriips peale mitmele nüansile – olgu näiteks või üksteise ja teineteise tunnistamine sünonüümiks. Kummatigi oleks lugejal põnev taibata, kas mehed kolkisid teineteist või üksteist; sõnaselge vahetegemine annaks kohe teada, kas neil läheb vaja kaks või rohkem advokaati.

Viisiga, kuidas ütleme, reedame oma vaimse ja intellektuaalse olemuse. Selles, kuidas rahvas tavatseb kõnelda, väljendub tema eetiline ja esteetiline sisu. Vene ajal tarvitati elust rääkides palju umb­isikulist tegumoodi: pandi kinni, lasti lahti, küüditati, mõisteti hukka, aeti kolhoosi. Püssimees või kohtunik oli ju teada, kuid tema süüd ei otsitud, teda ei nimetatud, ta oli käsualune, sest süüdi oli umbisik – nõukogude võim. Või teine näide: sõna kommunist on meil ikka olnud sõimusõna, seda ei võetud suhu, vene ajal öeldi parteilane. See sõna määras isiku asendi ühiskonnas, kuid hinnanguline ei olnud. Uuel ajal pole umbisikulist tegumoodi või säästvat sünonüümi tarvis pruukida, sotsiaalmeedias ja kommentaariumis ollakse vastastikku (ja samal ajal) nii fašistid kui ka kommunistid, püüdmatagi näha laiemat pilti või süvenemata sõna tähendusse. Kuri sõna pole õhu­püssilask, see on tubli madjakas, millega pihta saaja on tahetud lüüa läbi maakera teisele poole. Aga pange tähele, pigem on see bumerang.

Mineviku keeleseadused seljatatud, minnakse õhinal loodusseaduste kallale. Abielu enam ei olevatki mehe ja naise vaimne ja füüsiline liit järelpõlve kasvatamiseks, täna­päeval võivat kes tahes mis tahes koosolemise abieluks nimetada ja kirikus õnnistatud saada, kui nad selleks soovi avaldavad. Kõik inimesed on võrdsed, kuid juhiluba ei anta kolmveerandpimedale, kuigi ka tema tahaks ehk autot roolida, nagu ka aidsihaige ei saa veredoonoriks hakata. Või homme juba saab?

Rahval on terane keelevaist, rahvas teab, mis on ühe või teise iidse sõna süvasisu ja mis juhtub ühiskonnaga, kui vundamentsõnade rakendusruumi meelevaldselt muuta.