Age süütud puhtad silmad printsess Aurora rollis lennutasid ta Inglismaa suurimatele lavadele, mis voolisid temast maailma balletiringkondade kuninganna. Täna peegeldub samades silmades Age küpsenud naiselikkus: sujuvalt voolavaid arabeske ning adagioid esitab ta koos oma päikesekiire, tütar Elisabethiga.

Ballett oli Age ema unistus. Age meenutab, et ema oli emotsionaalne ja rõõmupisarad tulid tal kergelt. Tema elu ei olnud lihtne, aga ta oli alati positiivne ja täis jõudu. Kui Age osutus juhuse tahtel balletis väljavalituks, siis sellega kaasnev kohustus olla saadud au vääriline ning samas täita oma ema unistus andsid talle jõudu, et õpingutes mitte sihti silme eest kaotada. Age: „Meid oli seal palju ja teised lapsed mu ümber olid samasugused. Olime seal ühe asja nimel – see oli tants. Leidsin endale sealt parima sõbranna kogu eluks!“

Oma karjäärist Inglismaal räägib Age suure õrnusega. Inglismaa oli tema muinasjutumaa ning elu ilusaim aemöödus maailma ühes kauneimas linnas.Professionaalse tantsijana tuli elada kindlas rütmis, kus distsipliin, tahtejõud ja pidev eneseületamine olid igapäevane normaalsus. Age tunnistab, et tema füüsis ei olnud kõige parem ning mitmed vigastused tekitasid emotsionaalselt keerulisi momente. Tantsida tuli tihti läbi valu, aga iga uus unistuste roll ja eriline lavastus olid seda väärt. Age naerab, kui uurin, miline oli tema eriline puhkeasend: „Jah, igal tantsijal on see olemas – mõni on kohe väga kummalises asendis –, aga ma ei mäleta, et minul selline oleks olnud... Nooremana meeldis mulle olla spagaadis, kuigi see ei ole kõige parem valik. Aga positsioonidest ikka esimene ja viies, tants käib läbi nende.“

Iga noor tantsija unistab „Uinuvas kaunitaris“ tantsida printsess Aurorat. Nii ka Age, kuigi tagasi mõeldes oli „Manon“ tema lemmik. Age naerab, et äpardusi tuli ka suurtel lavadel ette: näiteks jäi ta kroon partneri särgi külge kinni. „Kuidas sa seal pusserdad, et lahti saada, kui seisad ühe varba peal? Ja eks libastatumisi on ikka olnud ja mul endal on ka lokid roosa juuksevõrguga kaetud olnud, kuigi need pidid tantsu ajal lendlema...“ Kord läks üks Age austaja teatri kassasse kaebama, et pealtvaatajatele valetatakse – see polnud ju Age, kes tantsis „Luikede järve“ viimases vaatuses musta luike?! „See oli kompliment mulle kui tantsijale, kui suutsin selliselt esitada kaht erinevat rolli samas etenduses.“

Age kirjutas oma Lugu aristokraatlikult – sule ning helesinise tindiga ühele puhtale paberile. Käekiri oli perfektne, sulehoid veatu, tint valitud parim. See, et tint jätab suured mustad plekid ning sulg paberi katki rebib, ei osanud Age ette näha. Kuula saadet, Age ilusaid sügavaid mõtteid ja udusulekergeid emotsioone, mis aitasid tal jõuda armastuse ja leppimiseni! Täna on tal ees uus valge paber ning särav päikesekiir seda valgustamas.