Mulle meeldib abielluda ja põhjusi on selleks palju.

Esiteks on raske midagi ühest korralikust pulmapeost lõbusamat (ja toitvamat!) välja mõelda. Teiseks olen ma sündinud 1969. aastal ehk ajal, mil abiellumine kuulus paarisuhte juurde sama vältimatult nagu kolm last ja lõputu autoostuloa ootamine. Ja kolmandaks on abieluettepanek omamoodi julguse manifest, isegi kui abielust endast asja ei saa. Niisama kinos käia suudab igaüks, natuke tõsisemaks söandavad mõnevõrra vähesemad minna. Vähemalt on mulle meeldinud nii mõelda, küllap selleks, et iseendale vapper inimene näida.

Olen olnud abielus kolm korda ja küllap oleksin rohkemgi olnud.