Hirm sõna seada
Kes on juhtunud mõnd kõnet salvestisest maha kirjutama, on pidanud teinekord imestama, kuidas kuulates igati loogiline ja nauditav esitus vajab tekstina tõsist korrektuuri, et lugedes sama mõistetav ja nauditav olla. Suuline kõne ja kirjalik kõne on kaks ise asja. Suulist kõnet toetab kehakeel ja hääletämber, kirjalik kõne vajab rohkem grammatikat ja täpsemat sõnastust.
Mitmedki hiilgavad kõnemehed, kes hoobilt mobiliseerivad masse, ei suuda sünnitada artiklit kõrvalise abita, ning vastupidi – mõned sõnasuutlikud kirjamehed on publiku ees sõnasaamatud. Oskar Lutsust teatakse, et ühel oma juubelil kõnepulti käsutatuna suutis ta vaid pöördumislause produtseerida. Kauni proosa absoluutseks meistriks arvatud Mati Unt oma tavakõnes aina korrutas ja ütles ümber, nagu kriipsutaks maha ilmetut sõna või kehva sõnajärjestust; kummatigi suutis lavastajana ennast näitlejatele nähtavasti kõigiti arusaadavaks teha. Lennart Meri pidas igavikulisi pause, otsides oma mõttele TÄPSET ainukordset sõna. Professor Gustav Suits ei lõpetanud loengut, enne kui oli puändi leidnud, mis siis, et järgmine lektor juba uksel kannatamatust ilmutas. Betti Alver ei saanud külalist minema saata, enne kui oli ütelnud midagi sügavat või kõrget, mida see ju otsima oli tulnud. Ja nii edasi. Harva on inimese võimekus mõlemas sõnaolukorras võrdne; näiteks Jaan Krossi või Jaan Kaplinski lause on mitmeastmeline nii kõnes kui ka kirjas.