Mitmedki hiilgavad kõnemehed, kes hoobilt mobiliseerivad masse, ei suuda sünnitada artiklit kõrvalise abita, ning vastupidi – mõned sõnasuutlikud kirjamehed on publiku ees sõnasaamatud. Oskar Lutsust teatakse, et ühel oma juubelil kõnepulti käsutatuna suutis ta vaid pöördumislause produtseerida. Kauni proosa absoluutseks meistriks arvatud Mati Unt oma tavakõnes aina korrutas ja ütles ümber, nagu kriipsutaks maha ilmetut sõna või kehva sõnajärjestust; kummatigi suutis lavastajana ennast näitlejatele nähtavasti kõigiti arusaadavaks teha. Lennart Meri pidas igavikulisi pause, otsides oma mõttele TÄPSET ainukordset sõna. Professor Gustav Suits ei lõpetanud loengut, enne kui oli puändi leidnud, mis siis, et järgmine lektor juba uksel kannatamatust ilmutas. Betti Alver ei saanud külalist minema saata, enne kui oli ütelnud midagi sügavat või kõrget, mida see ju otsima oli tulnud. Ja nii edasi. Harva on inimese võimekus mõlemas sõnaolukorras võrdne; näiteks Jaan Krossi või Jaan Kaplinski lause on mitmeastmeline nii kõnes kui ka kirjas.

Lennart Meri pidas igavikulisi pause, otsides oma mõttele TÄPSET ainukordset sõna.

Hirm tühja valge paberi või tühja kuvari ees on üldtuntud ja üldkogetud. Hirm, et kirja pandult on vaimupilt lõplik ja arenemisvõimetu, võrreldav sündimata lapsega üsas ja lapsega juba laia ilma läinult. Hirm, et lugeja ei taipa, ei leia iva, ei mõtle kaasa, kuivõrd sõna tähendusväli on inimeseti, murdeti ja põlvkonniti erinev. Kui minu ema ütles mulle va suure südamega laps, siis vihjas ta lapse trotsivaimule, tänapäeval oleks see ütlus tunnustus empaatia eest ning va on üldse pruugist väljas. Koidula lehkav isamaa sobiks nüüd irviklõugade repertuaari. Sõna tähendusruumi erinev adumine tekitab inimeste vahel rohkelt möödamõistmist ja möödarääkimist, suhtekonfliktid sageli sellest algavadki.

Teistsugusus on ikka naerdav. Eesti keeles pole just palju sõnu, mida ütelda kauni inimese kohta, küll aga leidub tonnide viisi keelendeid, millega tabavalt märkida erisusi kaasinimese näoplaanis, kehavormis, kõnnakus, eluviisis. Need sõnad on vägagi vaimukad ja vägagi patogeensed. Sajandite sügavusest pärineb ussimürgine keel, mis nüüd on sotsiaalmeedias pea­vooluks. Eelkommenteerijale pannakse süüks, et ta on putinlane või nats või kommunist või mõlemad korraga, ja nõutakse, et võtku rohud ära. Poliitiliselt kallutatud kommentaarid niisiis, mis kuigivõrd ei sõltu artiklist, mida kommenteeritakse, seda pole saadudki lugeda rahakotti raputamata.

Tähelepandav: kui vanasti märgiti inimlikku tõsiasja – kõõrdsilma või kompjalga, lohakust või ihn­sust –, siis tänapäeval rünnatakse inimese vaimu ja seda lihtsalt niisama, ilma teksti mõttesse süvenemata ja faktikontrollist rääkimata. Lihane keel lõikab luise kaela, ütleb vanasõna. See näib eesmärgiks olevatki. Hävitada võimalus, et arukas inimene meedias sõna võtab, sest tal on hirm oma arvamust ütelda, kuna teistel pole hirmu kasutada määrivat sõna. Ühe sõnaõigus tapab teise sõnaõiguse, ja tühja tünni hääl on ikka kõige kõlavam.

Sõna on terve omaette universum, see sünnib, muutub ja hääbub, ilmub taas uues olekus. Sama sõna tähendusruum igas rahvus­keeles pole samade piiridega, kuna sellele kaasub sajanditepikkune kasutuspraktika, aga selles peegeldub ka rahva ja maailma käekäik. Siit kuumad kired näiteks neegri ümber. Läinud sajandi poliitilised koledused on muutnud iidsete väe­märkide – viisnurga ja haakristi – kasutamise kaelakohtulikuks. Ajalugu mäletab eeskätt üle­kohut, ja pole maakeral paika, mida poleks vallutatud käest kätte ja ajast aega, pole rahvast, keda poleks mõnitatud ja tallatud ning kes ise poleks mõnitanud ja tallanud, kui asjade seis seda võimaldas. Maailma riigimeeste tark sõna saaks arme siluda. Saaks.

Sest SÕNA on kõikvõimas tööriist igaühele, et luua õnnelikud suhted ja soovikohane elukäik. Sellest siis aukartus sõna ees. Mees sureb, sõna jääb, teab vanarahvas.