“Nii me elasime ja suhtlesime ja sportisime ja elu tundus ilus. Kellelgi polnud suuri muresid ei kodus ega tööl. Julgen seda öelda, kuna me väga toetasime üksteist ja üldiselt ikka rääkisime, kui miski vaevas. Siis ühel päeval käis klõps. Armumine. Kuidas niisugused asjad niisuguses eas juhtuvad, mina ei tea. Ma ei ole mingi edev ja odav lipakas, kes naudib meeste tähelepanu. Ma sain ühel õhtul aru, et Aivar vaatab mind teistmoodi kui varem. Kuulge, iga naine märkab, millise pilguga mees sind vaatab. Aga mis mind üllatas, oli see, et ma nii väga nautisin seda pilku. Eks ma olen nii suvel rannas kui spordiriietes liikudes või üldse liibuvaid riideid kandes ikka tundnud oma rindadele või tagumikule või jalgadele suunatud meeste iharaid pilke, aga pigem on need tekitanud põlgust. Või omaette itsitamist, et vaene mees, ma olen sulle täiesti kättesaamatu. Aga nüüd… Kõik oli teistmoodi.