“Mulle meeldib ka raamatut lugeda ja käsitööd teha, aga paar korda kuus jooksen päeva maha,” ütleb Raili Rüütel (44), kellele jooks on eneseteostuse viis.

Raili jaksab ööpäevas joosta 199 kilomeetrit. Septembris tegi ta naiste Eesti rekordi 24 tunni jooksus ja tulemuseks tuli meetri pealt 199,25.

“Enda arvates olen ma täiesti tavaline inimene,” ütleb Raili peenutsemata. Ta on õmbleja ja kahe lapse ema. Koos olnud ja lahku läinud. Elanud linnas, aga tahtnud alati maale – õnneks Kuressaare linn, kus Raili hommikusel jooksuringil metskitsi näeb, ongi peaaegu nagu maa.

Nooremana tegi Raili tihti trenni, aga pärast laste sündi jäi see soiku. Praegu on Kertu 27 ja Karmelin 17, aga “kui tüdrukud olid väikesed, siis keskendusin neile ja tegin sporti ainult nii palju, et käisin vahepeal rattaga sõitmas”.

Kui pere pesamuna sai seitsmeseks, hakkas Raili tegutsema. “Selline tunne oli, et terve maailm on järsku valla!” Ta tegi mõned trennid ja pani end kirja maratonile. “Ma olin peas nii valmis selleks. Tohutult tahtsin minna!”

Tol võistlusel ta tervet maad joosta ei jaksanud, vahepeal lasi sörki, aga jõudis finišisse. Ise nuttis suurest õnnest, sest nii kerge oli olla! Pärast andis keha muidugi tunda ka. “Noorem laps läks mul just 1. klassi ja saatsin teda esimesed kaks nädalat kooli. Aga klass oli teisel korrusel ja pärast jooksu… tead, ma ei suutnud kooli trepist üles minna.”

Nüüd jookseb Raili maratone möödaminnes – sõna “ultrajooks” seda tähendabki, et läbitakse rohkem kui traditsiooniline maratoni pikkus 42,195 kilomeetrit. “Ma olen iseloomult rõõmus inimene ja mulle meeldib otsida asju, mis teevad mind õnnelikuks. Jooksmine teeb! Pere ja sõbrad muidugi ka, aga ma ei lükka teiste õlule kohustust, et nemad peavad mind rõõmustama.”